Samal ajal Austraalias: Head uut aastat! (pics)

Kiire pühade aeg on selja taga ja alganud uus aasta, mõne sõnaga, mis vahepeal toimus.

Kõigepealt jõulud. Veetsime pühad meie õunafarmi pere juures. Kuna siin tähistatakse 25.ndal detsembril jõululaupäeva siis 24.ndal töötasime ja meenutasime, kuidas iga aasta kodus perega koos sel päeval on oldud ja kuidas enam-vähem tunniajase täpsusega mõlemad Hannaga teame, kuidas mõlema pere sel päeval toimetab ja õhtut naudib. Sel korral oli teist moodi, jõuluõhtul tegi Martin pizzat (ise tegi ka taigna), Hanna valmistas järgmiseks päevaks küpsisetorti ja koos Kerstiniga kartulisalatit. Panime 24.da õhtul ka küünla põlema ja sõime õdusalt pizzat, vahepeal astus sisse perenaine, kes küsis kas keegi on surnud, et küünalt põletame? Vastasime naljatades, et lihtsalt tahtsime meeleolu luua.

Kohalik jõululaupäev (25.detsember) nägi välja selline: Perelapsed hakkasid kingitusi avama kell 7 hommikul, millele järgnes šampanjaga pikk hommikusöök, misjärel läksime kõik koos farmi järve äärde, kus grillisime krevette, sõime toite mis eelmine päev olime ettevalmistanud, jõime õlut, sõitisme kneeboardiga paadi taga ja chillisime terve päeva, ei midagi väga erilist. Austraallastel pole kombeks igatahes jõulude ajal ja aastavahetusel, midagi põnevat või erilist teha, istutakse vee ääres, rüübatakse õlut ja ollakse niisama, ses suhtes on eestlased ikka kõvad pidutsejad ja orgunnijad. Kui Eestis on jõulude eelne nädal toidu ja muudes poodides hullumaja siis siin ei pannud küll tähele, et midagi oleks teistmoodi, seega ootame taas traditsioonilisi jõule.

Ega me ausalt siin jõuluajale erilist rõhku ka ise ei pannud, kuna plaanisime minna roadtripile, kaugemaks sihtkohaks 800 km kaugusel olev kuurortlinn Esperance. Ega me Hannaga ise ka ei uskunud kui 26.dal detsembril hakkasime autoga sõitma, et me nüüd nädal aega telgis elame, aga tuleb välja, et lõpuks oli Hanna rohkem vandersell kui Martin. Mõnusa telkimiselamuse saamiseks on kõige tähtsam omada head varustust. Me saime enda ja pererahva asjadega, kenasti hakkama. Tähtsamateks tarvikuteks täispuhutav madrats, gaasipliit (millega isegi suure tuule korral autost sai köök) ja külmakast. Reisi teekond kulges alguses sisemaal, kus läbisime väikseid linnasid, mis vaheldusid maaliliste mägede ja üüratute lagendikega, kus vahepeal ka peatusime. Austraallaste sõbralikkus on selline, et autoga sõites enamus, kes vastu sõidavad lehvitavad sulle, kohati totter, aga lõpuks oled ise samasugune, no worries. Saime kaasa ka atlase, kus kirjas kõik tasuta kämpingukohad (tasulised on umbes 15 euri öö, samas on wc ja dušš olemas). Kuna austraallased ise oma saarelt väga väljaspool peale Bali (kohalike jaoks kui odav Egiptus eestlastele) siis harrastatakse siseturismi ja peale jõule on väga populaarne samas kandis kus meie, autokaravanidega nädal kuskil paikneda. Kuna meie olime kaheinimese telgiga siis oli meil pigem lihtne leida ööbimispaik, sest austraallane telki ikka naljalt ööbima ei lähe, tema tahab grillida katuse all. Enamus enda õhtutest veetsime ranna kõrval või lausa rannas. Rannad kus käisime Dunn´s Rock, Lucky Bay on austraalia kõige valgemate liivadega rannad. Oi kui mõnus siin on ujumas käia ühe, kahe, kolmemeetriste lainetega. Lisaks on mõnus bodyboardiga (See on selline poolemeetrine penoplastist laud) lainel ennast libistada. Käisime väga lahedas linnas nimega Albany, kus tegime kõvasti shoppingut secondhandides. Austraallaste fashioni kolm kõigetähtsamat elementi on peakate, päikseprillid ja ujumispüksid, saime kahe peale kõiki elemente. Lisaks on ikka linnalastena tiheda asustusega kohtades jube mõnus olla, kuid peab nentima, et oleme siinmail juba väga nautima hakanud, pikki jalutuskäike metsade ja niitude vahel ja vähemalt 9h päevas väljas olemist. Lisaks on maaelu viinud sinna faasi, kus ei märkagi poodi minnes, et püksid on mustad. Kokkuvõtteks oli ringreis mega mõnus ja et sellest aimu saada siis las pildid räägivad enda eest.