Samal ajal Austraalias: Kolm nädalat kuni habemega naiseni

Johaidii ja kolm nädalat paistab kauguses täpikesena. Oleme selle aja elanud Põhja-Perthis, Alexander Heights piirkonnas, kesklinnast umbes 15km kaugusel. Ilmad on läinud 20 kraadi ümber ja õhus on sügist. Jagame maja koos eestlastest tüdrukutega (kolmest kaks on nüüdseks läinud juba samasse farmi tööle, kus me käisime), siis üks kohalik noor beibe ja majaperemees Steve. Peremees on kodune, töötas muidu aastaid kaevanduses ja sõitis mootorrattaga, nüüd vaatab õhtud otsa reality saateid ja uurib meil pidevalt, et kas meil on ikka kõik korras, et me nõnda vaiksed oleme ja temaga väga ei suhtle. Viimased nädalad on olnud pingelised, tööotsingud on käinud täie rauaga. Majas elab ka Ameerika pitbull Jack, kes on ülisõbralik ja tore, ainuke asi kuna teda ei ole väiksest saati kasvatatud siis on köögis vahel raske süüa kui "silmapaar" õndsalt sulle otsa terve aja vaatab.

Töö ajab härja kaevu. Martini versioon. Peale reisi sai tuttavate kaudu uuritud, mida siin Perthis teha saaks. Valikusse jäi kolm varianti kas minna ehitusele abiliseks, hakata tellinguid majadele panema või võtta kätte ja hakata aiameheks. Kõigi kohtade peale oli kellegi soovitus ja läks nii, et hakkasin aedu paigaldama, töö samas firmas, kus Artur, kelle kaudu saime elamise peremees Steve juures. Et ehitusel tööl käia on vaja teha white card, mis on 3 tunnine online koolitus, mille läbimisel saadetakse koju plastikkaart ja sertifikaat, et jagan ohutusnõudeid. Teiseks oli vaja osta endale töövarustus, metallninaga saapad, neoon pikkade käistega särk, kiiver ja kindad. Viimased kaks sain õnneks tööjuurest. Kui objektile lähed siis näidakse esmakordsel sisenemisel kus on mingid ohud ja kus leiab wc ja esmaabi kapi. Läksin siis esimest päeva kohale ja öeldi, et davai paigalda 2 meetrise aia peale okastraat, alguses võttis silme eest mustaks, aga kuna siin on kõik väga abivalmid siis seletati, kuidas asjad käivad ja nii ma esimesed päevad pusisin, tõstes, koristades ja punnitades erinevaid ülesandeid. Peale esimest kolme päeva saadeti mind teisele objektile, mis asub kodust 42 km kaugusel (mis on siinmõistes tavaline tööteekond) ja uueks ülesandeks ajutiste aedade paigaldus (teate küll neid, mis festivalide ümber enamasti ehitatakse). Ehk siis viimased kaks ja pool nädalat on läinud tassides 30kg betoonblokke ja 2,5m aiapaneele. Alguses oli raske, nüüdseks on juba keha ära harjunud ja ehk on ka muskel veidi kosunud. Kohati väga monotoonne ja ilmad on kohati tuulised ja hoovihmadega, samas kuna palka makstakse iga nädal siis esmaspäeviti on jällegi lahe tööle minna. Pikemalt tööeetikast järgmine kord.

Hanna versioon.

Hannal kahjuks töölesaamisega nii lihtsalt ei läinud. Perthi tulles ei olnud ühtegi kindlat varianti ka ja kuna elame Perthi kesklinnast u 15km kaugusel ja meil on üks auto, siis tuli kodu lähedalt tööd otsida. Põhilised tööotsingu allikad olid gumtree portaal, agentuurid ja kohvikutes kohapeal käimine.

Esimesena näkkas ühe massaažisalongiga, kus sai vestlusel käidud, proovitöö tehtud ja esimeseks proovipäevaks käed löödud. Kuna tegu oli asiaatide salongiga, siis loomulikult ühtegi teist blondi patsiga tüdrukut seal ei töötanud, kõik teised olid väga kohusetundlikud ja oma töö eest lõpmata tänulikud asiaadid. Salong on avatud iga päev, 365 päeva aastas 9-21. Üks vahetus on 12h, kliendid üldiselt massaažiaega ette ei registreeri vaid tulevad kohapeale ja selleks peaks olema piisav arv töötajaid, et ükski klient jumala eest ära ei läheks, kui ta juba uksest sisse tuleb. Palka maksti tulemustasuna, 40% teenuse pealt, miinus maksud, seega arvestades pikki tööpäevi, siis selle kohta tuli palk väga minimaalne, pluss kui parasjagu kliente ei olnud, siis tuli pesu pesta ja koristada, mille eest mingit lisatasu ette polnud nähtud. Selles kohas piirdus karjäär ühe päevaga.

Nüüd on õnneks mitu varianti laual. Ajalehe kuulutuse peale sai kandideeritud Flex Health Care vanemaealiste kodukoristajaks. Töö näeb välja järgmine: nädala lõikes saadetakse graafik, kliendi nimi ja aadress, mis kell kohal peab olema ja palju selle kliendi juures aega on ette nähtud. Tööülesanded on väga lihtsad, põranda pühkimine ja pesemine, pesu kuivama panek, abistamine toiduvalmistamisel ja see ongi peaaegu kõik, mis teha tuleb. Kui keegi palub nt vaip ära kloppida, siis tuleb sellest keelduda, kuna see ei olnud ülesannete kirjelduses kirjas ;D

Töö on esmaspäevast reedeni üheksast viieni ja bensiin makstakse ka kinni, tundub aus diil. Enne tööleasumist tuleb veel mõned koolitused läbida. Kuna ühte koolitust, mis tuleb läbida, korraldatakse iga 2 nädala tagant ja järgmine koolitus on 21 mail, siis võttis Hanna endale vaba aja sisustamiseks flaieri kandja ameti. 2x nädalas tuuakse flaierid ukse taha, esmaspäeval ja reedel. Need tuleb laiali vedada vastavalt kolmapäeva ja pühapäeva õhtuks. Hanna piirkonnas on 319 maja, seekord oli 6 kataloogi ja 2 flayerit, seega 8x319 (päris suur kogus, mida käeotsas ühe korraga ei vii kuskile). Enne laialikandmist on vaja iga postkasti jaoks reklaampaberid kokku voltida, ehk siis 319 voldiku tegemine võttis u 2h aega. Tasu mõttes ei ole see teab mis tulus ettevõtmine, aga vähemalt on põhjust jalutama minna.

Täna on Hannal ühes ameerika stiilis baaris proovipäev, Marju töötas seal varem ning tänu temale Hanna sinna vestlusele saigi.

Nädalavahetused on olnud rahulikud, oleme käinud discgolfi mängimas, shoppamas ning grilli töös hoidnud. Sotsiaalne elu, mis Eestis meil väga kirev oli on siin väga rahulikke tuure võtnud, nii et kui tagasi tuleme siis hoidke alt ;)