Elu campervanis

Nii naljakas kui see ka ei ole siis me küll ei käi tööl ja kohustusi pole, aga tunduks nagu aega blogi kirjutada on veel vähem. Nimelt rutiinset elu elades, tööl ja trennis käies leidub iga päev hetk, mil saaks enda tegemistest kirjutada. Eile sai elust Van´is mööda kuu aega, selle sisse on jäänud ikka kirjeldamatult emotsioone, kuna iga hommik ärkad uues kohas ja kui meenutada, kus oleme käinud siis on ilma piltide või kaardita päris raske seda tabada. Kirjutan seda hetkel Sydney Manly rannapiirkonna juurest, kus oleme nädalavahetuseks tulnud külla sõbra Merksi juurde. Merks on Austraalias elanud üle nelja aasta, talle meeldib siin ja ütles, et raske oleks otsustada, kas tahaks elada Eestis või Austraalias.

Viimane blogipostitus oli kui olime sõitnud umbes 3000 km, nüüd on see number 6600 ja kasvab. Kui alustasime Western Austraaliast oma reisi siis eile jõudsime juba neljandasse osariiki.
Põgusalt eelnevatest:

Western Australia: metsik loodus, maastik enamasti kuiv, väga kõrged puud, kauge silmapiir ja väga hõredalt asustatud. Võisime sõita sada kilomeetrit kohtamata ainsat hingelist. Enamasti kuulasime sõidu ajal muusikat ja chillisime pigem 80-85km/h. Westerni ja South Australia vahel oli 1000 km "tühi ala", nimelt kuiv, lame, ja pikkade sirgetega tühjus. Seal sõitsid suured järelkärudega veokid, mis olid kolm korda suuremad kui meie oleme harjunud nägema. Algaselt tundus, sõitseal väsitav ja tüütu, aga tegelikult jäi meelde kui midagi veidi müstilist, silmapiir virvendas alati ees ja läbisime näiteks Austraalia pikima täiestisirge teelõigu (144 km).

Peale tühjust läks asi põnevaks, sõitsime mööda rannikut, ookean silmapiiril terendamas. Võimas on teha peatus ja 50m kõrguselt kaljunukilt metsikut ookeani vaadata, kus on vaid tumesinine silmapiir ja mitme-mitme tuhandekilomeetri pärast algab Antarktika. Väga võimas. Lisaks nägime selles osariigis esimest korda elus vaalasid. Sõime mereande (sinimerekarpe ja austreid) ja tegime ka oma piiratud vahenditega kergelt grillitud austreid.
Loomadest. Austraalia on kentsakas maa siin elab palju loomi, mida ei ole ei kusagil maailmas. Meie oleme kohtunud lühikeste hallida, pikkade pruunide, paksude oranzide kängurudega, teele on eksinud Dingo, jalutuskäikudel oleme kohtunud eritabaste pikkade peenikeste nokkadega haigrut meenutavate graatsiliste lindudega, ära on ehmatanud pooleteisemeetrine pelikan ja loetlematu arv madusid (kes õnneks on meist rohkem ehmatanud). Ka kilpkonn, merilõvi, vombat, koaala, emud ja sisalikud on meie sõbrad ja kirjud papagoid ja kakaduud on igapäevane nähtus.
Loodus on siin tõesti eriline ja ka meie igapäevased toimetused on sellest mõjutada saanud, enamasti üritame peale hommikukohvi ja kehakinnitust paaritunnise matka teha.

Linnaelu. Eelmine nädalavahetus käisime Melbournes külas oma endisel koolikaaslasel Kosal, kes meid oma elukaaslase Lauriga mõnusalt võõrustasid. Ütleme kohe alguses, et kui oled nädalaid kuskil perifeerias ringi uudistanud siis on linnaeluga tutvumine üsna kentsakas. Oleme mõlemad Hannaga linnalapsed, oleme reisinud enamasti just suurlinnades. New York, Pariis, Milaano, Hong Kong, Barcelona, London on kõik läbikapatud siis sel korral peab ütlema, et rahvamassid, liiklus ja kiire tempo meid nõnda käima ei tõmmanud. Samas oli mõnus kellegi teise poolt valmistatud kohvi juua ja põnevat sumisevat rahvamassi näha. Ja muidugi pea, et üle 10 kuu sai korralikult tantsu vihutud.
Muidu Melbourne linnana on üsna ei midagi ütlev. Oragniseeritud kesklinn, linna läbib jõgi, mille ääres on kihvt jalutada. Samuti käib kaasa nagu iga suurlinnaga hiinalinn, itaalia linnaosa ja boheemide linnaosa.

nüüd aga tsekkige pilte ja järgmises postitused uurime Victoria ja New South Wales osariiki, kolame Sydneys ja tsekkime linnaelu, seniks kohtumiseni.

kaardilugeja aktsioonis

peatus kusagil lõuna-Austraalia väikeses linnas

pärastlõunane aeg iseendale

hommikused matkad

maastik vahetub nagu ilm sügiseses Eestis

vahel külastame kohaliku külaturgu. 3kg greipe 3 euri ja kolm eriti suur avokaadot 4 euri

mõni päev ei tee väga palju midagi

õhtud on väga lummavad

kodu on iga päev erinevas kohas. Puu päästab kõva tuule eest

obelisk, va kaunitar

turistid oleme ka kui tahame

ja kui ei taha siis ei ole

veinipiirkonnas sai ka kleidi selga tõmmatud

sõpradega Melbourni uudistamas

ja üks toidupilt, sest sööma ju peab. Tasuta grilli ääres juurikate ja lihapallide kõhutäis



ja nagu videolt näha võib siis saab ikka kino ka tihtilugu, eks ise peab tegema.
Asukohaks väike kalju "Pyramid Rock"