Tänane päev, 28.märts

Hello! Kuna blogi postitused on meil üpris kaootilised (keegi ei kurda) siis jagame teiega näiteks tänast päevas (nagu Hannal on kombeks öelda, kui tuju on midagi teha siis tuleb seda teha).  Kuna meie tee tõi täiesti juhuslikult Georgetowni Penangi saarele siis ei oskanud miskit oodata, aga novot, kohe puuga-pähe päiksekiirega-otse-silma lahe, justkui oleks tagasi 70ndatesse liikunud, aeg siin saarel seisav, aga kes see ikka pikka teksti jõuab lugeda, Tere pildid.

Malaisia tüüpiline hommikusöök, half-boiled egg (poolkeedetud muna), röstsai
magusa moosiga ja kohalik kohvi (kutsutakse "Kopi") kondentspiimaga

Kuklid kerkivad otse tänaval (täiesti okei)

70ndatel pop Malaisia snäkk - jääpall siirupiga, võtsime roosi ja mingi
kohaliku maitsega.

Seda tuli lutsuda ja pidevalt pöörata (maitse oli lääge, aga noh Martinile
sellised asjad meeldivad).

Jõime kohalikku kohvi jääga. Kuna siinkandis topse ei kasutata siis on väga pop (kohe väga)
joogid kaasa ostes saada kilekotis ja kõrrega, väga mugav tegelikult, hea kaasas kanda kui ratta või rolleriga kimad.

Ratastega kimasime ringi, nurgatagustes ja sõiduteedel. Liikumine
on kaootiline, samas aasias toimib see väga hästi, keegi ei lase signaali ega ole
pahane kui üle sõidutee kõnnid või rattaga kahtlasi manöövreid teed.

Leidsime kohti, mida turistid ma usun enamasti ei leia

Selle paadiga on veidi hapusti

Lõunasöök oli üle prahi, tegemist CNNi maailma parimate toitude
edetabeli 7 kohaga, LAKSA ehk kalapuljongis klaasnuudlid lihapallide ja
vürtsitega, nom-nom (Hanna söök). Joogiks kohvi jääga. Hind kokku 1.5 plus 0,6 euri

Martin võttis nuudlisupi pardiga, lisaks väike vürts. Maksis kohaliku  viieka (1,4 euri)

Kimasime edasi ja ei teinud midagi

Kunsti tegime ka ja eksisime ära ja lükkasime rattaid mõned sajad meetrid rannas,
samas kohtusime kohalike agulielanikega, kes olid randa ehitanud omad onnid, tervitasime teineteist

Leedu kunstniku poolt on siia saarele tehtud väga populaarsed tänavakunsti teosed.

ja siis käis Martin juuksuris. See pilt siis enne (ei pannud pikendusi)

.....ja lõpptulemus,žiletiga kaelpuhtaks ja tiptop, käed käisid noormehel ikka väga sivalt, taustaks
tempokas araabia tümakas. Maksis 2 euri, emotsiooni aga kõvasti  rohkem. (Hanna piilub tagant)

ja siis võtsime veel kilekotis arbuusi ja mingit kohalikku mõnusat hapud vilja.


peatse lobisemiseni.
M ja H

Bali, Gilid ja Indoneesia.

Tsauki-Tsau! Pea kolm nädalat on mõõdas ajast, mil farmitöö lõpetasime ja 1 nädalat ajast, mil käsi õunal lubasime, et nädala pärast kirjutame blogi. Reisi kolmandal nädalal oleme omadega Malaisiasse jõudnud. Seljataga on seiklused Indoneesias: Kutal ja Ubudis (Balil), Lombokil, Gili saartel (Gili Air, Meno ja Trawangan). Tihtilugu liigume edasi hommiku hetkeajendil, näiteks eile plaanisime Kuala Lumpurist võtta bussi Pankgori saarele, aga kuna kehva hotelli receptionionu mainis, et me võiks minna hoopis kaunimale saarele siis läksime bussijaama, käes paberileht, kus kirjas 5 ilusamat Malaisia saart ja võtsime parima bussiliini (netist enne otsisime) ja sõitsime Petangi nimelise ala lähistele (5h bussisõitu), võtsime 0.40 eurosendise praamipileti ja maandusime Inglise kunagise kuninga George III järgi nimetatud Georgetown saarele, mis peale kiiret interneti uurimist osutus, aasia parimaks tänavatoidu kohaks. Ja ausaltöeldes pettume ei pidanud me hetkekski, sest võtsime kohalikus india kommuunis ligi mango lassi, juurviljad teravas currys, vürtsika kana, küüslaugu naanid ja ütleme nii, et kõht tänab meid siiani. Ok, nüüd edasi ainult pildid.

Kõik algas Perthist

Malaisia pealinna põhiatraktsioon - Petronas Tower

Indoneesia riisipõllud

Moslemite vanimas Mošee, Kuala Lumpuris, pruut on kohalikus teemas.

Georgetowni vinge india toidukoht, see kana alla vasakul (rohelise pipraga)
oli mega. Mango lassi all paremal, lisaks juurvlijad segases kohalikus maitsvas kastmes ja küüslaugu
naanid kastmetega.

Malaisia ööturg, põnevate varrastega, mida keetsime ja grillisime.

Koos üks tore pilt  KL-is

Gili saarte vaateid, ei anna ikka millegagi võrrelda.

Hommikusöök, spirituaalses Ubudis.

Käisime Malaisia vanimas Mošeeš

Suvalise päeva kohvikuhetk.

kalamehed Gili Menol (Indoneesia)

Hanna igapäevane jook - värske kookosepiim

Tere, Üks kookosepiim, palun

Martin uurib koralle

Gili Trawangani kohalik tänavakunst

Indoneesia igapäevane toit.

Nauditav pärastlõuna

Saare sadam.

Maitsev ananass, kohalikust putkast.

kohalikud lapsed, indoneesias

Tsau-pakaa farm ja tere puhkus!

Hello! Nädalad on voolanud ja meie seiklus on võtnud uusi radasid. Nimelt tõmbasime oma farmielule selleks korraks joone alla ja läksime puhkusele. Farmi viimased nädalad olid pingelised ja kurnavad. 6 päeva nädalas tööd, kella viiese äratusega, päike lõõmas ja meie andsime ainult endale piitsa, et õunad puult kiiremas korras õunte kastidesse (bin). Kuna olime juba alguses kõige töökamad ja pererahvas usaldas meid siis saime oma valdusesse traktori koos kolme kastiga. Sõime siis kui kaste ära viisime traktoril. Kuna töö tõmbas läbi siis muutus ka suhtlus üksteise ja pererahvaga harvemaks, töölt koju, söök, magama ja nii see ratas käis. Viimase kuu iganädalane tipp sündmus oli boules kolmapäevak. Boules on mäng kus igal mängijal on 2-4 kuuli, mida veeretatakse mööda lühikest muru/kunstmuru, põhieesmärk on saada kuulid võimalikult lähedale valgele väiksele pallile, mida kutsutakse kas Kitty-ks või Jack-iks. Kõige lähemal olev pall sai 3, teine 2 ja kolmas kuul 1 punkti ja nii mängiti 12 roundi, ehk siis üks mäng käis ligi 2 tundi ja loomulikult käis mängude juurde austraallaslik tihe suhtlemine ja õlle joomine. Tegu on pensionäride seas populaarse mänguga ja esimesel nädalal tundsime ennast seal golfiväljaku kõrval oleval mänguväljakul imelikult, kuid nädalatega hakkasime juba kolmapäeva ootama. Peale 12 ringi, mindi kõikide tiimidega koos golfiväljaku country clubi, kus igal nädalal sai grillvorsti ja võiga saia , nii et kolmapäeviti õhtusööki tegema ei pidanud. Peale vorsti ja saia söömist algas loterii (5pileti blokk maksis 5dollarit), kus igaüks sai osta pileti ja kui sinu number välja loositi said keerutada ratast ja see mis numbri keerutasi nii, mitu dollarit võitsid (max 25$). Loterii loosimise vahel teatati mängu tulemusi ja iga nädal oli kahele parimale tulemusele (12 ringi peale võimalik teenida max 72 punkti) ja kõige kehvemale tulemusele auhind. Loomulikult saime oma debüütmängu eest kõige kehvema tulemuse ja auhinnaks igaüks väikse potilille, mille üle ise olime jube rõõmsad, teised vaatasid meie rõõmu kindlasti kahtlaselt. Uskuge või mitte, aga teisel nädalal saime päeva kõige parema tulemuse (korraga mängis 14 tiimi) seisuks jäi 47/25 ehk võitsime 22 punktiga ja saime tasuks kõik murulõikamise käärid. Igatahes iganädalane kuulide veeretamine oli mõnus ja põnev. Tagasi farmi juurde. Peale mõningasi arutlusi otsustasime farmist ära liikuda ja teatasime oma otsusest, samal nädalavahetusel kui Eero ja Artur (kutid, kes samas farmis eelnevatel aastatel töötanu). Farmihaldur Beck võttis meie otsust vastu mõningase pettumusega, samas sai aru, et meil uued tuuled. Tegime veel koos meie farmis peatuvate iirlaste ja eestlastega veel väikse peo, Hanna tegi sushit ja mängisime pokkerit. Kui käes lahkumise laupäev siis peale pakkimist, hakkas kurb, kuna viimase pea-et nelja kuu jooksul on endast sinna farmi jäetud hulga higi ja kogutud meeldejäävaid hetki, samas saime aru, et ega ei saa liiga pikaks ühe koha peale jääda ja peab edasi episooditega minema. Nii, et ostsime internetist viie nädala jagu puhkusepunkte välja ja nii me seda blogi kirjutame Gili Air saarelt, mis Indoneesia saarestiku Bali kõrvaloleva saare Lomboki kolm võrratud pärli, mida õnneks enamus turistid Bali melus ei leia. Uues sissekandes räägime juba täpsemalt reisist ja lubame "käsi õunal" et uus sissekanne tuleb nädala jooksul. Seniks bye-bye

viimased pingutused

ja kastid täituvad

Puhkehetk

ja taas tööle

Kuniks kastid täis ja aeg ära viia

Eeleelvimase tööpäeva lõpuhetk

Kolmapäevane Boules ja meie tiim. Jorgen, meie ja Onja (iirlane).

Veeretuse algus

Hetk mängust

ja esimese nädala kõige kehvem pärjatud meeskond

Meie tiiminimi, perenaise poolt pandud

ja saime olla ka vooru parim tiim, värskete murukääridega

Boulesi tähtsaim osa, sai vorstiga. Maitses paremini kui pilt välja pakub

Viimasel kuul oli nädalavahetus vaid 1 päev pikk, seega tuli nautida.

Kohtasime ka kängurusid

sõime pererahva juures

tegime "omadega" mehhikostiilis toiduõhtu

veidi ka pidu, pildil uued prantslased, kes tulid samal nädalal kui meie lahkusime.

Meie viimane õhtu, Hanna tegi sushit

Farmi jääb meenutama, meeleolukad ja higised pea-et 4 kuud.

Edasi põrutasime linna, kus tähistasime Eero sünnipäeva, mõnusas õllepruulikojas

ja siis läksime reisile.

praegu elame siin majas.