Hello weekend!

Igal reedel, kui töönädal lõpeb, küsime üksteiselt, et mis me siis täna teeme. Eestis olles on see täitsa kohane küsimus ja plaane on oi kui palju, kas läheme kinno, välja sööma, peole või sõpradele külla. Siin olles vaatame üksteisele otsa ja muigame, sest saame aru, et ega meil väga suurt valikut olegi, mida reede puhul teha teisiti kui näiteks teisipäeva õhtul. Üldjoontes ongi küsimus selles, kas me sporti teeme ja mis õhtul süüa saab. Alati saaks ka tööhostlisse peole minna, aga ega see ka väga käima ei tõmba ja sinna minekuks ei ole meil ka vastavat treenitust. Nimelt sel nädalavahetusel toimuvad seal joomise olümpiamängud. Võistkonnad on 4 liikmelised ja võistlus koosneb 7-st alast, iga ala vahepeal on 20 minutit pausi, nö enese kogumiseks ja viimane võistlusala on guuni joomine võidu peale (guun on 5 liitrine kohalik pakivein, mida kõik backpackerid joovad ja mis maksab u 20 dollarit). Mõtlesime, et kui nt homsest alates elaksime suurlinnas, siis esialgu ei oskaks kohe kuidagi selles melus käituda. Siin elamisel on siiski omad plussid ja saame nautida maaelu, millega varasem kokkupuude puudub. Käime aeg-ajalt peale õhtusööki kodulähedal jalutamas ning u 500m kaugusel pesitseb üks emu, kes meie lähenedes hakkab lihtsalt edasi-tagasi jooksma, see on nö tema viis põgeneda, ju ta siis peale 30m jooksmist unustab ära, et ta just sealt poolt tuli ja pöörab tagasi. Meile tundub see väga naljakas ja nii me siis käimegi emu kulul meelt lahutamas, vot selline elu siis. 

Nautige reedet :)

Käib töö ja vile koos

Paljud tuttavad on meilt küsinud, kas te seal Austraalias tööd ka teete või niisama puhkate ja tripite ringi. Teeme ikka tööd ja sellest meie nädalad koosnevadki, kuid põhiemotsioon tuleb ikka nädalavahetusest, kui saab ümbruskonnas ringi vaadata.

Esimesed viis nädalat harvendasime iga päev õunapuid, nüüd oleme õnneks saanud ka muid tõid teha. Martin on koos ülejäänud tiimiga pruuninud ehk õunapuudel oksi lõiganud. Peale 600 puu lõikumist päevas tulevad korralikud villid ja pöidlad kääridest krambis. Hannal on uus töö: vihmutite parandamine. Kui iga päev õunu thinnisime (harvendasime), siis imestasime, et polnud seda kordagi unes näinud, nüüd on ka töö unenäod kohale jõundud. Nimelt ühel öösel sai Hanna Martini peale väga vihaseks, sest keset ööd hakkas Martin Hannat näpistama. Küsimuse peale, et mida sa teed, tuli vastuseks, et „õunapuid pruunin“ Järgmisel ööl siples rähkles taaskord Martin, lausudes läbi une, et kontrollib, kas ikka kõik oksad said pruunitud.

Hanna uus töö näeb välja järgmine: hommikul tõmbad kummikud ja umbes 17 numbrit suuremad vihmariided selga, topid taskud vihmuteid ja vihmuti päid täis ja asud tööle. Ükspäev Endomundoga mõõtes tuli päeva kilometraažiks 10km ja see oli selline päev, kus kõndimist oli suht vähe ja parandamist rohkem. Paljud õunapuuread on ülesmäge ja siis vantsid vihmariided seljas 35 kraadise kuumaga mäest üles-alla. Seda tööd teha on üldiselt väga tsill, sest saab omas tempos töötada, keegi ei kontrolli, palju tegid ja kas üldse tegid. Kohusetundliku eestlasena ikka teed ju täiega!

Peale kahte kuud farmis, oleme siinsele töömentaliteedile paremini pihta hakanud saama. Töö puhul pole oluline mitte kvaliteet, vaid kvantiteet, pigem tee kiiresti ja halvasti, kui aeglaselt ja korralikult. Mis halvasti tehtud, tehakse hiljem uuesti üle, mis sest, et sellele kulub u 2x rohkem aega. Veel oleme aru sanud, et ise ei tasu üldse süveneda sellesse, mis pidi oleks mõistlikum ja asjalikum mingit asja teha, lihtsalt teed seda, mis sulle öeldaks. Kui märkad, et midagi võiks hoopis teistmoodi teha ja sellest juttu teed, siis see toob pigem kahju. Töö ajal on kõige tähtsam, et sa "midagi" teed, näiteks töötas meiega üks iiri tüdruk Keira, kes tööl 8 tundi järjest laulis (väga kõvasti ja valesti). Meie ei kujutanud ette, kuidas on niimoodi võimalik kiiresti ja korralikult töötad. Ja tuleb välja, et ei olegi, sest paar nädalat tagasi pidi Hanna tema rea üle tinnima ja selgus, et rea algusest ja lõpust oli harvendatud u 10 puud ja 60 puud vahepeal olid täiesti tegemata.

Korjamise ajaks kolib farmi juurde veel u 5-6 inimest ja seoses sellega sai Hanna uue töö, 2x nädalas tube, kööki ja wc-sid koristada ning voodipesusid pesta, hea vaheldus. Peale 2 kuud oleme maatööga ära harjunud ja selle tegemine ei valmista mingit raskust, aga algus oli ikka väga, väga raske. Oleme küll mõlemad sportlikud, maratoni jooksnud jne, aga maatöö tegemine on midagi muud. Eks korjamine on ka omaette ooper, aga teeme lisaks tööle kõvasti sporti ka ja loodame, et oleme korjamiseks vormis.

Tavaline hommik 7 ajal

Tubli tööline ametiautoga

Puhkehetk 9.50 ajal

Tehnopargi ülem

Ämblikud teevad ka meiega samas kohas tööd

Õunad hakkavad valmima

Kodusõit 15.00

Sünnipäev ja ka teised päevad vahepeal

Vahepeal on möödunud kaks nädalavahetust ja Martini sünnipäev. Ausalt öeldes, ega nädala sees meil midagi sellist ei juhtu, mis uudisekünnist ületamist vääriks, kõige suurem rõõm on söögitegemine, katsetame uusi toite ja kui laisad oleme siis teeme kiire pasta või juustu-sibula wrapi (Hanna näiteks teeb hommikuti fitness Kruusikooki, eks ta ise seletab millega on tegu).

Martinil oli üpris teistmoodi sünnipäev, kuna ei olnud kunagi talvelapsena soojas kliimas oma sünnipäeva pidanud, tänu millele oli ka õige tunde tekkimine veider. 13.nda hommikul laulis (loe: youtube laulis) ja tantsis Hanna Martinile sünnipäeva laulu. Kuldkihar Hanna oli valmistanud ka maitsva küpsisetordi, mille peal särasid küünlad. Kõht küpsisetordist pungil (4 tükki) algas tavaline tööpäev. Lõunaks viis Martin töökaaslastele Snickersit ja M&M komme. Farmiperega oli kokkulepe, et teeme tähtpäeva puhul barbeque´d. Süüa tegi sünnipäevaline ja igaüks tõi omad õlled (mis on siinkandis kombeks) kuigi Martin oli varunud kõigile märjukest. Grill oli mõnus ja toredaks üllatuseks oli meie farmipealiku Beci (hüüdnimi Rebeccast) tehtud toorjuustukook, mille toorjuust oli samuti ise piimast tehtud. Kook maitses ülihästi. Kui kook välja toodi (sünnipäeva laulu saatel) siis asetati see ilusti lauale ja imelikul kombel ei hakatud kohe tükke lõikama vaid kõik istusid ja jõid õlut edasi. Sai siis küsitud mõne hetke pärast, et kas kooki ka süüa võib? Mille peale tuli suur naerupahvakas, kuna Austraalias on kombeks, et sünnipäevaline lõikab tordi lahti ja jagab kellele tahab. Lõpuks sai kook söödud. Tänud ka kõigile õnnesoovijatele läbi skype ja facebooki

Kui nädala sees teeme tööd, vaatame Beverly Hillsi ja käime jooksmas siis nädalavahetustel paneme tuurid sisse oma Ford Falconile ja seikleme ümbruskonnas. Manjimup on hea asukoht, kuna kõik põnevad tegevused on 150 km raadiuses. Külastasime ühel nädalal Busseltoni ja teisel Margharet Riverit. Mõlemad linnad on ookeaniääres ja ega me ei taha ühtegi nädalvahetust ilma lainetes möllamiseta veeta. Eks pildid annavad aimu.

Lisaks saime uue ja suurema toa (oi kui mõnus), kus on nüüd ka wc ja vannituba ja kaheinimese voodi. Peale uue toa kolis meie farmi juurde ka Eesti kutt Jorgen, kes tuli kurikuulsast hostelist. Nüüd on siin juba 4 eestlast.

Ps. kes tahavad teada, kas me ikka känguru oleme näinud siis täna nägime ühte väga lähedalt, nimelt sõitsime ühele tegelasele otsa või õigem oleks öelda känguru jooksis meile pimedas teele ette. Õnneks jäi auto terveks, känguru lendas paar meetrit õhus edasi, Hanna ehmatas eriti hullult, mille peale omakorda ehmatas juht Martin. Saaga lõpetuseks jäid kõik osapooled terveks.
Järgmises postituses räägime tööst, uuest köögist ja austraallaste iseloomust.

nom-nom

mõnus äratus

Sünnipäevaõhtu grill. Need keskmised vorstid
on känguru lihast, maitse oli okei.

Perenaise tehtud kook

Busseltoni ~2 km pikkune sadamasild

Sama silla lõpp

vaheplatvorm

Rannavarustus. Ülemustelt laenatud rannatelk
ja meie bodyboard, millega on lainetes lahe seilata.

Martin loeb raamatut (Anthony Kiedis - Scar Tissue)

sama raamat, sama lugeja ainult järgmine nädalavahetus ja
130 km eemal eelmisest pildist

Margharet Riveri üks randadest. Siin on enamus rannad
nagu postkaardilt võetud, nagu ka tüdruk pildil.

Ahjaa, meil läks eelmine pühapäev ka autokumm tühjaks.
Loomulikult ilmnes, et ka varukummil on auk, õnneks
vedasime "töölooma" koju ja nüüd on juba kaks
uut rehvi olemas.

Meie eelmine tuba. Kuna tuba oli väike
siis pilti lähemalt ei kannatanud teha.

Uus tuba ja koristustalgud

Head uut aastat! (pics)

Kiire pühade aeg on selja taga ja alganud uus aasta, mõne sõnaga, mis vahepeal toimus.

Kõigepealt jõulud. Veetsime pühad meie õunafarmi pere juures. Kuna siin tähistatakse 25.ndal detsembril jõululaupäeva siis 24.ndal töötasime ja meenutasime, kuidas iga aasta kodus perega koos sel päeval on oldud ja kuidas enam-vähem tunniajase täpsusega mõlemad Hannaga teame, kuidas mõlema pere sel päeval toimetab ja õhtut naudib. Sel korral oli teist moodi, jõuluõhtul tegi Martin pizzat (ise tegi ka taigna), Hanna valmistas järgmiseks päevaks küpsisetorti ja koos Kerstiniga kartulisalatit. Panime 24.da õhtul ka küünla põlema ja sõime õdusalt pizzat, vahepeal astus sisse perenaine, kes küsis kas keegi on surnud, et küünalt põletame?  Vastasime naljatades, et lihtsalt tahtsime meeleolu luua.

Kohalik jõululaupäev (25.detsember) nägi välja selline: Perelapsed hakkasid kingitusi avama kell 7 hommikul, millele järgnes šampanjaga pikk hommikusöök, misjärel läksime kõik koos farmi järve äärde, kus grillisime krevette, sõime toite mis eelmine päev olime ettevalmistanud, jõime õlut, sõitisme kneeboardiga paadi taga ja chillisime terve päeva, ei midagi väga erilist. Austraallastel pole kombeks igatahes jõulude ajal ja aastavahetusel, midagi põnevat või erilist teha, istutakse vee ääres, rüübatakse õlut ja ollakse niisama, ses suhtes on eestlased ikka kõvad pidutsejad ja orgunnijad. Kui Eestis on jõulude eelne nädal toidu ja muudes poodides hullumaja siis siin ei pannud küll tähele, et midagi oleks teistmoodi, seega ootame taas traditsioonilisi jõule.

Ega me ausalt siin jõuluajale erilist rõhku ka ise ei pannud, kuna plaanisime minna roadtripile, kaugemaks sihtkohaks 800 km kaugusel olev kuurortlinn Esperance. Ega me Hannaga ise ka ei uskunud kui 26.dal detsembril hakkasime autoga sõitma, et me nüüd nädal aega telgis elame, aga tuleb välja, et lõpuks oli Hanna rohkem vandersell kui Martin. Mõnusa telkimiselamuse saamiseks on kõige tähtsam omada head varustust. Me saime enda ja pererahva asjadega, kenasti hakkama. Tähtsamateks tarvikuteks täispuhutav madrats, gaasipliit (millega isegi suure tuule korral autost sai köök) ja külmakast. Reisi teekond kulges alguses sisemaal, kus läbisime väikseid linnasid, mis vaheldusid maaliliste mägede ja üüratute lagendikega, kus vahepeal ka peatusime. Austraallaste sõbralikkus on selline, et autoga sõites enamus, kes vastu sõidavad lehvitavad sulle, kohati totter, aga lõpuks oled ise samasugune, no worries. Saime kaasa ka atlase, kus kirjas kõik tasuta kämpingukohad (tasulised on umbes 15 euri öö, samas on wc ja dušš olemas). Kuna austraallased ise oma saarelt väga väljaspool peale Bali (kohalike jaoks kui odav Egiptus eestlastele) siis harrastatakse siseturismi ja peale jõule on väga populaarne samas kandis kus meie, autokaravanidega nädal kuskil paikneda. Kuna meie olime kaheinimese telgiga siis oli meil pigem lihtne leida ööbimispaik, sest austraallane telki ikka naljalt ööbima ei lähe, tema tahab grillida katuse all. Enamus enda õhtutest veetsime ranna kõrval või lausa rannas. Rannad kus käisime Dunn´s Rock, Lucky Bay on austraalia kõige valgemate liivadega rannad. Oi kui mõnus siin on ujumas käia ühe, kahe, kolmemeetriste lainetega. Lisaks on mõnus bodyboardiga (See on selline poolemeetrine penoplastist laud) lainel ennast libistada.  Käisime väga lahedas linnas nimega Albany, kus tegime kõvasti shoppingut secondhandides. Austraallaste fashioni kolm kõigetähtsamat elementi on peakate, päikseprillid ja ujumispüksid, saime kahe peale kõiki elemente. Lisaks on ikka linnalastena tiheda asustusega kohtades jube mõnus olla, kuid peab nentima, et oleme siinmail juba väga nautima hakanud, pikki jalutuskäike metsade ja niitude vahel ja vähemalt 9h päevas väljas olemist. Lisaks on maaelu viinud sinna faasi, kus ei märkagi poodi minnes, et püksid on mustad. Kokkuvõtteks oli ringreis mega mõnus ja et sellest aimu saada siis las pildid räägivad enda eest.

"Jõulupraad"

Jõuluõhtu

Meie teekond (Kokku 1600km)

Teekond Austraalia mastaabis

Meie reisikaaslane

"On the road again"

Lemmikrand (taga liivadüünid)

Hanna kõndimas Windowsi taustapildile

Western Australia lõunaosa rannad on võrratud, tihtilugu,
ei ole peale sinu enda seal kedagi

Kruusatee randa

Meie "Karavan"

"Köögis"

"Söögitoas"

"Telgi taga"

Mitch kontrollib, et rannas kõik oleks korras

Linnavurled

Ise oleme rahul. Head uut aastat kõigile!