Samal ajal Austraalias: Päikeserannik!

Eelmises postituses sai mõtiskletud, mida eeloleva ajaga veel ette võtta siis nüüd on jäänud meil Austraaliat paar päeva. Oleme Hannaga tasuta wifiga Mcdonaldsis ja kinnitame lennupileteid Vaikse Ookeani saartele. Mõlemad oleme veidi tõbised ja armsal Vanil on esmaspäevast uued seiklejad.

Kõigepealt põgusalt eelmise kahe nädala tegemistest.
Idaranniku keskosa on päikseline ja väga künklik ja tihtilugu tuleb mäest üles sõita kolmanda käiguga (kiirteel). Kui muidu oleme üsna kiirelt liikunud rannikuäärest siis viimase kahe nädalaga oleme liikunud vaevalt 500km ehk on mida teha. Peale ühte meeleolukat õhtut ühe kolkaküla spordiväljakul, kus tegime lõket ja magasime madratsil tähistaeva all, istusime hommikul veidi uimase ja kergjalgsena kiirtoidukoha akna all ja uurisime, mis toimub palju kiidetud seljakotiseiklejate ja hipilinnas Byron Bays, ja oh üllatust, nimelt toimus seal suur surfifestival. Byron Bay on koht, kuhu seiklejad ja muretud inimesed peaksid kindlasti minema. Linn on rõõmus, tänaval leidub paljajalu lonkivaid hipiriites patsidega pensionäridest paarikesi kui ka pleekinud juustega kuumi surfikutte, keda jahivad enamasti euroopa noored piigad, keda on linnas rohkem kui soojakraade. See linn on väidetavalt maailma top 5 surfikohti, ning meile oli selge, et peame ka sellega tegelema. Mõeldud-tehtud võtsime kahepäevase surfikoolituse ja olime põnevil. Varahommikul olime platsis, istusime mikrobussi ja sõitsime koos kümnepealise seltskonnaga randa. Enne saime kalipsod selga ja silusime nahasisse kõvasti päiksekreemi. Esimesel päeval harjutasime seda, mida teha kui laine peale saad, ehk siis treener hoidis lauast kinni ja lükkas õigel ajal laine sisse ja siis tuli eelnevalt õpituna lauapeal üles tõsta. Hanna oli eriti tubli, sai kiita ja treener ütles, et surfar valmis. Kogu nädalavahetus ja surfifestivali kontserdid ja mõnusad söögikohad, õlle ja päiksega jääb pikalt meelde ning surfipisik pole veel vaibunud, ostsime mõelmad endale kalipsod ja eelmine nädal rentisime paaril päeval lauad ja pusisime täiega GoldCoastil, mis teine surfarite meelispaik. Peab ütlema, et antud spordiala on väga füüsiline ja üpris tehniline, nii et saab aru küll, et ei näinud ühtegi paksu surfarit. Eks meil endalgi andis tunda, et pole liigutanud 2 kuud, tänu millele jäime ka tõbiseks ja pole veel päris hästi kõigest taastunud.
Alguses mainisin, et meil on bussil peatselt uued omanikud. Kuna viisa hakkab läbi saama siis panime kuulutuse kohalikku müügiportaali Gumtree ja kirjutasime bussi kohta ilusa jutu ja head pildid üles ja alates esmaspäevast kuulub buss kahele noorele saksapoisile. Meie oleme nüüd tegelenud pakkimisega, sest aastajooksul koguneb mõndagi. Annetame kaks kotti asju kohaliku kaltsukasse ja üritame seljakottidel lukud kinni saada. Kolmpäeval peaksime olema juba Vanatul, kus elavad maailma õnnelikum rahvas (väidetavalt ka vaesem) ja siis Fijile nädalaks. Ei saanud jätta kasutamata võimalust, minna saartele, kuhu kodumaalt on pikk ja kulukas minna. Üldjoontes on hetkel üsna naljakas olla, meil ei ole põhimõtteliselt isegi enam bussi kus elada ja asjad on seljakotis, kuid tuju on kirjeldamatu. Saartelt juba kirjutame (kui seal netti on muidugi)