Hei, hei,
tundub, et aeg on nii kaugel, et võime kõigile häid jõule soovida. Meil endil mingisugust jõulutunnet ei ole, sest ilm on kuum ja päike sirab taevas ning kõigele lisaks töötame 24ndal. Austraallased tähistavad jõule 25ndal detsembril, see on nö jõulupäev ning tundub, et eelkõige on see päev oluline laste jaoks, kes leiavad hommiku peale ärkamist kuuse alt pakid ning neil on pigem perega koos tore jõululõuna/grill, kui õhtusöök nagu meil Eestis kombeks.
Ülemuse pere, kelle juures elame, kutsus meid nendega koos jõulupäeva veetma. Lõuna paiku liigume koos tammi äärde, kus kogu action toimub. Igaüks, ehk siis nende pere, meie, Kerstin ja Scott valmistab midagi ja hoolitseb oma jookide eest. Meie koos Kerstiniga valmistame kartulisalatit (nagu arvata võib, siis Austraalias sellist kartulisalatit ei eksisteeri nagu meil Eestis ning kui mõni eestlane seda teeb, läheb see kohalikele väga hästi peale) ja teeme küpsisetordi. Lisaks on meil kast Budwiserit, siidrit ja valge vein külmas ootamas. Tammi ääres veedame üheskoos mõnusa päeva, mängime kriketit, ujume, sõidame kanuuga ja nagu peremees ütles go with the flow ehk siis ootame põnevusega mis päev toob.
24ndal on viimane tööpäev sellel aastal ja kolmapäevast alates on meil puhkus kuni 2. jaanuarini. Neljapäeva hommikul pakime matkavarustuse peale ja läheme kahekesi nädalasele roadtripile. Lõppsihtkohaks on Esperance, mis asub siit u 600 km kaugusel ning kus asuvad Austraalia valgeima liivaga rannad. Ilmateate kohaselt peaks ilm ka meid soosima, seega loodatavasti tuleb lahe nädal ja kui aus olla, siis on õunte tinnimisest ka ikka juba korralikult villand ja väike puhkus kulub ära.
Reedel oli 4-l iirlasel, kes meiega koos töötaisd viimane tööpäev ja selle puhul korraldas ülemus enda juures peale tööd paaritunnise grilli. Pärast grilli läksime hostlisse peole, mängisime piljardit ja beerbongi. Hostel asub siit u 20 km kaugusel. Hanna sõitis koju, mõned siidrid sees (siin on lubatud sõita 0,5 promilliga) ning poole tee peal kukkus üks lääts silmast ära (miinus 5 nägemisega ei olnud see just kõige funim), aga Martin luges kaarti ja nii me õnnelikult koju jõudsime ja tegime laupäeval 6 tunnise tööpäeva.
Eelmisest nädalavahetusest niipalju, et laupäeval toimus Manjimupis iga-aastane kuulus kirsifestival, mille üheks põhiatraktsiooniks on krsikivi sülitamise võistlus (mille maailmarekord on muideks 28 meetrit). Martin, vana võistlusmängude fänn, tahtis kindlasti osa võtta ja nii me kirsifestarile varakult kohale jõudsimegi. võistluse kvalifikatsioon toimus visitors centeri juures, suht kõrvalises kohas. Rahvas vooris sealt mööda ja kes tahtis võis stardijoone tagant kirsikive sülitada ja kohtunik meeterjoonestiku tagant ütles tulemust, kui midagi muljetavaldavat oli. Martin proovis ka pool tundi, kord ühte kord teist tehnikat, aga päris maailmarekordi lähedast tulemust ei tulnud. Hanna vaatas terve aja actionit pealt ja sõi kirsse. Enne minekut proovis Hanna ka ühe korra ja tundub, et tuli jackpot. Kohalikud tsempionid viskasid respekti: "Nice spit" ja öeldi, et saad naiste finaali. No worries, uurisime siis mis kell finaal on ja liikusime edasi. Hanna arvas kogu aeg, et finaal toimub samas kohas, kus kogu eelnev action, aga suur oli üllatus, kui selgus, et finaal on pealaval :) Ütleme nii, et kino sai ja teine koht Manjimupi kirsikivi sülitamise võistlusel on taskus. Võistluse võitis eelmise aasta võitja, Hannast u peajagu pikem naisterahvas, kes sülitas kirsikivi 7,9m, Hanna tulemus 7,1m. Eelmisel pühapäeval käisime ookeani ääres, mis oli vääääga mõnus, sellest lisame pilte!
tundub, et aeg on nii kaugel, et võime kõigile häid jõule soovida. Meil endil mingisugust jõulutunnet ei ole, sest ilm on kuum ja päike sirab taevas ning kõigele lisaks töötame 24ndal. Austraallased tähistavad jõule 25ndal detsembril, see on nö jõulupäev ning tundub, et eelkõige on see päev oluline laste jaoks, kes leiavad hommiku peale ärkamist kuuse alt pakid ning neil on pigem perega koos tore jõululõuna/grill, kui õhtusöök nagu meil Eestis kombeks.
Ülemuse pere, kelle juures elame, kutsus meid nendega koos jõulupäeva veetma. Lõuna paiku liigume koos tammi äärde, kus kogu action toimub. Igaüks, ehk siis nende pere, meie, Kerstin ja Scott valmistab midagi ja hoolitseb oma jookide eest. Meie koos Kerstiniga valmistame kartulisalatit (nagu arvata võib, siis Austraalias sellist kartulisalatit ei eksisteeri nagu meil Eestis ning kui mõni eestlane seda teeb, läheb see kohalikele väga hästi peale) ja teeme küpsisetordi. Lisaks on meil kast Budwiserit, siidrit ja valge vein külmas ootamas. Tammi ääres veedame üheskoos mõnusa päeva, mängime kriketit, ujume, sõidame kanuuga ja nagu peremees ütles go with the flow ehk siis ootame põnevusega mis päev toob.
24ndal on viimane tööpäev sellel aastal ja kolmapäevast alates on meil puhkus kuni 2. jaanuarini. Neljapäeva hommikul pakime matkavarustuse peale ja läheme kahekesi nädalasele roadtripile. Lõppsihtkohaks on Esperance, mis asub siit u 600 km kaugusel ning kus asuvad Austraalia valgeima liivaga rannad. Ilmateate kohaselt peaks ilm ka meid soosima, seega loodatavasti tuleb lahe nädal ja kui aus olla, siis on õunte tinnimisest ka ikka juba korralikult villand ja väike puhkus kulub ära.
Reedel oli 4-l iirlasel, kes meiega koos töötaisd viimane tööpäev ja selle puhul korraldas ülemus enda juures peale tööd paaritunnise grilli. Pärast grilli läksime hostlisse peole, mängisime piljardit ja beerbongi. Hostel asub siit u 20 km kaugusel. Hanna sõitis koju, mõned siidrid sees (siin on lubatud sõita 0,5 promilliga) ning poole tee peal kukkus üks lääts silmast ära (miinus 5 nägemisega ei olnud see just kõige funim), aga Martin luges kaarti ja nii me õnnelikult koju jõudsime ja tegime laupäeval 6 tunnise tööpäeva.
Eelmisest nädalavahetusest niipalju, et laupäeval toimus Manjimupis iga-aastane kuulus kirsifestival, mille üheks põhiatraktsiooniks on krsikivi sülitamise võistlus (mille maailmarekord on muideks 28 meetrit). Martin, vana võistlusmängude fänn, tahtis kindlasti osa võtta ja nii me kirsifestarile varakult kohale jõudsimegi. võistluse kvalifikatsioon toimus visitors centeri juures, suht kõrvalises kohas. Rahvas vooris sealt mööda ja kes tahtis võis stardijoone tagant kirsikive sülitada ja kohtunik meeterjoonestiku tagant ütles tulemust, kui midagi muljetavaldavat oli. Martin proovis ka pool tundi, kord ühte kord teist tehnikat, aga päris maailmarekordi lähedast tulemust ei tulnud. Hanna vaatas terve aja actionit pealt ja sõi kirsse. Enne minekut proovis Hanna ka ühe korra ja tundub, et tuli jackpot. Kohalikud tsempionid viskasid respekti: "Nice spit" ja öeldi, et saad naiste finaali. No worries, uurisime siis mis kell finaal on ja liikusime edasi. Hanna arvas kogu aeg, et finaal toimub samas kohas, kus kogu eelnev action, aga suur oli üllatus, kui selgus, et finaal on pealaval :) Ütleme nii, et kino sai ja teine koht Manjimupi kirsikivi sülitamise võistlusel on taskus. Võistluse võitis eelmise aasta võitja, Hannast u peajagu pikem naisterahvas, kes sülitas kirsikivi 7,9m, Hanna tulemus 7,1m. Eelmisel pühapäeval käisime ookeani ääres, mis oli vääääga mõnus, sellest lisame pilte!
 |
| Puhkehetk "Smoko" tööl olles |
 |
| Sõidame tööle |
 |
| Tööpäev sai läbi |
 |
| Tööpõld peale harvendamist |
 |
| Ühisköögi ees |
 |
| 50 faktoriga päiksekreemi oleme oma 4 liitrit ära kasutanud |
 |
| Jõuluhäng bossi juures, siin kõik, kes meie farmis töötavad |
 |
| "Altuura" |
 |
| jõuluostud tehtud! |
 |
| Kurikuulus kirsikivi sülitamise võistluse finaal ja Manjumupi II kohta omanik finaalkatsel |
 |
| Mõnus päev ookeani ääres |
