Vanlife nädal I

Raske on kusagilt alustada. Nädal on möödas meie campervani (matkabussi) seikluse algusest ja toimunud on palju. Oleme sõitnud 3000 km ja jõudnud Western Australia (Lääne-austraalia) piirkonnast Southern Austraaliasse (lõuna-austraalia). Valgust näitab meil pimedas taskulamp ja kahe AAA patareiga lambid siis on selge, et oleme pigem päikeseinimesed, mis tähendab, et meie päeva režiim algab päiksetõusuga (5.30 umbes) ja lõppeb poole kaheksa kandis õhtupoolikul. See on üsna uskumatu meiesuguste ööinimestes poolt, aga kuna elame loodusega ühes rütmis siis on see meile siin loomulik. Möödunud nädalal nägime kõiki päiksetõuse ja loojanguid. Päevarütm on enamasti selline: Ärkame, teeme kohvi ja wrapi maapähklivõiga, sõidame 200km, teeme peatuse pentsukas-tangime, sõidame veel 200km ja vahepeal teeme pause, et pilti teha ja loodust nautida. Siis otsime ööbimiskoha ja teeme õhtusööki. 2 päeva olime uskumatult vinges rannas, kus käisime pikkadel jalutuskäikudel, paljalt ujumas ja grillisime lõkkel vahukomme. Intsidentidest: Hanna murdis karamellikommi süües hambast tüki ja käisime suvituslinnas Esperance hambaarsti juures, saime aja järgmiseks päevaks ja ööbisime suvalise parklas. Hammas on nüüd korras ja hanna karamelli enam ei hammusta. Teine suurem katsumus oli olukord, kus otsustasime "lõigata" maanteed, ehk siis 400km asfaltraja asemel otsustasime võtta ette 180km kruusatee. Algus oli igati hästi, esimesed 100km läksid libedalt, kuid siis jäime kinni mutta. Üsna õudne olukord, kuna see on tundmatu tee, eikusagil. Kaevasime, nii, et põlveni pori sees. oma tund aega, kui meie õnneks tuli vastu üks auto, kes meid porist välja tõmbas. Noored austraallased aitasid meid rõõmuga ja peale kahte õlut, mis neile andsime olid lausa õnnelikud, et said aidata. Edasi läks tee karmiks. Kruusateest sai trepp, mida mööda, meie armas, kuid vapper van´ mööda seilas. Lõpuks saime katsumusest läbi, kuid 180km võttis aega 6h!, keskmise kiiruse võite ise arvutada ja üritada, selle tempoga Tallinn-Tartut sõita (asfaldil). Muidu on loodus Võimas ja ootame uut nädalat. Sellest juba peagi!

Eesti tüdrukud (Kaidi ja Triinu) saatsid meid lõbusalt teele

Esimene hommikusöök

maja ookeani ääres

üks õhtusöökidest

patseerimas hommikul enne viite

päeval saab ringi kolada ja näiteks raamatut lugeda

käisime vaalasid vaatamas

paki-kokku-paki-lahti, nii ta käib

iga päev viib uute kohta

ja iga nurgatagune võib üllatada

suvi hakkab lähenema.

Taaskord on mõned tööpäevad ja teadmatus möödunud. Esmaspäeval saime teada, et uus mootor mis saadeti on vale suurusega ja terve päev käis lammutuskoja ja mehaanikuga jagelemine ja lahenduse otsimine. Mehaanik ei usukunud, et teistsugune mootor sissemahub ja otsustasime, et ta ta proovib. Ehk siis kui mootor mahub teeb ta selle korda ja saame nädalavahetusel liikuma ja kui mitte, müüme van´i maha ja lähme kohe kuskile aasiasse. Täna kolmapäeval helistasin mehaanikule ja mees lasi mobiilist mulle meie uue mootori häält kuulda ja ütles "Martin, ill get this ready for friday" (Martin, reedeks saab bussi liikuma), ei uskunud ise ka ausalt, kuna ootamisega oleme oma ootusärevuse maha rahustanud. Ei hakka midagi ära sõnama, aga uuel nädalal saab kuulda rännuliste elust loodetavasti. Seniks hoidke pead püsti ja ilusat päeva jätku.

õunagängsterid

hommikuse esimese pausi eine

pärastlõunane paus ja sõber koer Taz

Van läheb remondikasse

kaunis neljapäevane päikseloojang

Nonii, nonii, esialgne muudetud plaan oli sel nädalal farmist rändama hakata, kuid tuleb välja, et nii lihtsalt me ei pääse. Nimelt helistas täna mehaanik Mark ja ütles, et meie uuel kasutatud mootoril ei ole rõhku mootoris ja vaja kas uut mootorit või juppe, et ta saaks seda korda teha. Ehk siis homme helistan lammutusfirmasse, kus mootor sai tellitud ja kuna garantii pidavat 3 kuud olema siis selle raames vaja, et nad saadaks vajalikud osad või maksaks paranduse kinni. Loodame, et sellega läheb kergelt, kuna Austraalias enamasti on klient kuningas. Näiteks ükskord oli jäätis ülessulanud, viisime kaks korda tagasi, vabandati ette ja taha ja lubati valida asemele uus, eks näis kas mootoriga sama libedalt läheb. Kuna Van´i kokkujooksimine tõmbas motivatsiooni korralikult maha siis sel korral olime juba karastanud ennast mõttega, et kõike võib juhtuda. Eks ta ole koomiline, et oleme tagasi farmis, kus kõvasti pingutatud ja rügatud ja kuhu me arvasime, et tagasi ei tule. Juhul kui buss korda ei saa siis raha, mis sinna alla sai pandud on võrdeline umbes kahe kuu palgaga mõelmal. Samas asi, mida oleme aasta jooksul õppinud on, et raha on kõigest vahend ja kui seda on vähem kui planeeritud siis tuleb lihtsalt planid ümber teha. Viimane nädal oli ka selles mõttes teistsugune, et oleme iseseisvad ja enamasti ei sõltu, kellestki või millestki, auto puudumisel on ka toidupoeskäik lähimasse linna piiratud, saame seda korra nädalas. Viimase nädala menüü oli makaronid juustuga, riis ketšupiga, tatar hapukoorega ja üks omlett. Kõht tühjaks ei jäänud ja täna peale eilset poeskäiku oleme ennast kaks korda juba ülesöönud (kodune burger lõunaks ja juurvilja ahjuroog õhtul). Tööpäeval kuulame enamasti ööülikooli loenguid ja tantsumussi ja õhtul vaatame 50-70ndate filmiklassikat, nii, et käib töö ja kultuur käsikäes. Ostsime ka kojutuleku lennupiletid ära, Bangokist lendame 5.ndal detsembril välja ja samal õhtul kell 17.00 peaksime lennujaamas olema. Kuna aega selleni on siis oleme ka ise põnevil, mida ettevõtame. Oleme õppinud, et kõige põnevamad reisid on ilma suurema planeerimiseta ja pikaajalised. Võimalik, et lähme peale Austraaliat filipiinidele, oleme vabatahtlikeks inglisekeele õpetajateks Kambodžas ja ronime mõne Malaisia mäe otsa või siis ei tee, midagi ja õpime Balil surfamist, kes teab. Uus nädal toob ma usun juba selgust. Rõõmsat päeva jätku!

Oh nooo! Tsssšššhhhh!

Masinal kui ka meil tõmbas silme eest mustaks

nja

ootasime, ehk tuleb mõni mõte

sest pikalt ei olnud lahendust

No nii, olime täpselt kaks päeva teel olnud ja veetnud nädalavahetuse enda tuttavate juures Manjimupis (farm, kus algselt töötasime). Panime Van´ile tuurid sisse ja hakkasime pühapäeval sõitma. Juba esimestel tõusudel tundus buss kuidagi jõuetu olema, aga kuna olin terve eelmise päeva Eero uue Škodaga ringi sõitnud siis ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Ehmatus oli aga suur kui kakskümmendkilomeetrit hiljem hakkas istmete alt halli tossu tulema (mootor on istmete all), peatasime masina kinni, ootasime kuni see mahajahtub ja tsekkisime kõiki vedelikke ja nii kurb kui see ka pole jooksis meil mootor kokku ning nii vesi kui radiaatorivedelik olid jõudnud mootorisse. Ütleme, nii et olime täiesti nõutud, kuna Van´i ostes olid kõik näitajad paigas ja ka eelmine nädal ei olnud probleeme. Suure tõenäosusega oli meie buss müügiks ehitatud ja pikemale sõidule vastu ei pidanud. Kõik naljakam oli kogu asja juures see, et oleks me olnud kusiganes Austraalias ei oleks me abi saanud, aga juhuslikult juhtus kogu intsident 10 minuti kaugusel meie eelmise ülemuse majast, kellega saime hästi läbi ja mees tuli appi ja saime bussi viia farmi, kus töötasime. Nutsime ja naersime kui farmi tagasi jõudsime, sest ei uskunud ausalt, et me sinna eal lähme. Järgnevad kaks päeva oli emotsioon ja motivatsioon täiesti all, mõtlesime, et mis seal ikka, tuleb buss lammutusse viia ja asjad ära anda ja lennupilet kuskile aasiasse võtta. Uurisime kohalikest töökodadest, et äkki on võimalik leida uus mootor, kui paraku öeldi, et ei ole saadaval 26 a. vanust mootorit ja uue ehitamine läheks meie eelarvest kordades välja. Viimasest mõistusest proovisime veel helistada lähilinnade autosurnuaedadesse ja ootamatult on mootor, mida vajame 150 km kaugusel. Ehk siis seis on hetkel selline, et jääme farmi tööle nädalaks, tellime mootori ära ja loodame, et kõik klapib ja saame Van´i ja maanteseikleja elu elada rohkem kui kaks päeva. Kuulmise