Kolm nädalat kuni habemega naiseni

Johaidii ja kolm nädalat paistab kauguses täpikesena. Oleme selle aja elanud Põhja-Perthis, Alexander Heights piirkonnas, kesklinnast umbes 15km kaugusel. Ilmad on läinud 20 kraadi ümber ja õhus on sügist. Jagame maja koos eestlastest tüdrukutega (kolmest kaks on nüüdseks läinud juba samasse farmi tööle, kus me käisime), siis üks kohalik noor beibe ja majaperemees Steve. Peremees on kodune, töötas muidu aastaid kaevanduses ja sõitis mootorrattaga, nüüd vaatab õhtud otsa reality saateid ja uurib meil pidevalt, et kas meil on ikka kõik korras, et me nõnda vaiksed oleme ja temaga väga ei suhtle. Viimased nädalad on olnud pingelised, tööotsingud on käinud täie rauaga. Majas elab ka Ameerika pitbull Jack, kes on ülisõbralik ja tore, ainuke asi kuna teda ei ole väiksest saati kasvatatud siis on köögis vahel raske süüa kui "silmapaar" õndsalt sulle otsa terve aja vaatab.

Töö ajab härja kaevu. Martini versioon. Peale reisi sai tuttavate kaudu uuritud, mida siin Perthis teha saaks. Valikusse jäi kolm varianti kas minna ehitusele abiliseks, hakata tellinguid majadele panema või võtta kätte ja hakata aiameheks. Kõigi kohtade peale oli kellegi soovitus ja läks nii, et hakkasin aedu paigaldama, töö samas firmas, kus Artur, kelle kaudu saime elamise peremees Steve juures. Et ehitusel tööl käia on vaja teha white card, mis on 3 tunnine online koolitus, mille läbimisel saadetakse koju plastikkaart ja sertifikaat, et jagan ohutusnõudeid. Teiseks oli vaja osta endale töövarustus, metallninaga saapad, neoon pikkade käistega särk, kiiver ja kindad. Viimased kaks sain õnneks tööjuurest. Kui objektile lähed siis näidakse esmakordsel sisenemisel kus on mingid ohud ja kus leiab wc ja esmaabi kapi. Läksin siis esimest päeva kohale ja öeldi, et davai paigalda 2 meetrise aia peale okastraat, alguses võttis silme eest mustaks, aga kuna siin on kõik väga abivalmid siis seletati, kuidas asjad käivad ja nii ma esimesed päevad pusisin, tõstes, koristades ja punnitades erinevaid ülesandeid. Peale esimest kolme päeva saadeti mind teisele objektile, mis asub kodust 42 km kaugusel (mis on siinmõistes tavaline tööteekond) ja uueks ülesandeks ajutiste aedade paigaldus (teate küll neid, mis festivalide ümber enamasti ehitatakse). Ehk siis viimased kaks ja pool nädalat on läinud tassides 30kg betoonblokke ja 2,5m aiapaneele. Alguses oli raske, nüüdseks on juba keha ära harjunud ja ehk on ka muskel veidi kosunud. Kohati väga monotoonne ja ilmad on kohati tuulised ja hoovihmadega, samas kuna palka makstakse iga nädal siis esmaspäeviti on jällegi lahe tööle minna. Pikemalt tööeetikast järgmine kord.


Hanna versioon.

Hannal kahjuks töölesaamisega nii lihtsalt ei läinud. Perthi tulles ei olnud ühtegi kindlat varianti ka ja kuna elame Perthi kesklinnast u 15km kaugusel ja meil on üks auto, siis tuli kodu lähedalt tööd otsida. Põhilised tööotsingu allikad olid gumtree portaal, agentuurid ja kohvikutes kohapeal käimine.

Esimesena näkkas ühe massaažisalongiga, kus sai vestlusel käidud, proovitöö tehtud ja esimeseks proovipäevaks käed löödud. Kuna tegu oli asiaatide salongiga, siis loomulikult ühtegi teist blondi patsiga tüdrukut seal ei töötanud, kõik teised olid väga kohusetundlikud ja oma töö eest lõpmata tänulikud asiaadid. Salong on avatud iga päev, 365 päeva aastas 9-21. Üks vahetus on 12h, kliendid üldiselt massaažiaega ette ei registreeri vaid tulevad kohapeale ja selleks peaks olema piisav arv töötajaid, et ükski klient jumala eest ära ei läheks, kui ta juba uksest sisse tuleb. Palka maksti tulemustasuna, 40% teenuse pealt, miinus maksud, seega arvestades pikki tööpäevi, siis selle kohta tuli palk väga minimaalne, pluss kui parasjagu kliente ei olnud, siis tuli pesu pesta ja koristada, mille eest mingit lisatasu ette polnud nähtud. Selles kohas piirdus karjäär ühe päevaga.

Nüüd on õnneks mitu varianti laual. Ajalehe kuulutuse peale sai kandideeritud Flex Health Care vanemaealiste kodukoristajaks. Töö näeb välja järgmine: nädala lõikes saadetakse graafik, kliendi nimi ja aadress, mis kell kohal peab olema ja palju selle kliendi juures aega on ette nähtud. Tööülesanded on väga lihtsad, põranda pühkimine ja pesemine, pesu kuivama panek, abistamine toiduvalmistamisel ja see ongi peaaegu kõik, mis teha tuleb. Kui keegi palub nt vaip ära kloppida, siis tuleb sellest keelduda, kuna see ei olnud ülesannete kirjelduses kirjas ;D

Töö on esmaspäevast reedeni üheksast viieni ja bensiin makstakse ka kinni, tundub aus diil. Enne tööleasumist tuleb veel mõned koolitused läbida. Kuna ühte koolitust, mis tuleb läbida, korraldatakse iga 2 nädala tagant ja järgmine koolitus on 21 mail, siis võttis Hanna endale vaba aja sisustamiseks flaieri kandja ameti. 2x nädalas tuuakse flaierid ukse taha, esmaspäeval ja reedel. Need tuleb laiali vedada vastavalt kolmapäeva ja pühapäeva õhtuks. Hanna piirkonnas on 319 maja, seekord oli 6 kataloogi ja 2 flayerit, seega 8x319 (päris suur kogus, mida käeotsas ühe korraga ei vii kuskile). Enne laialikandmist on vaja iga postkasti jaoks reklaampaberid kokku voltida, ehk siis 319 voldiku tegemine võttis u 2h aega. Tasu mõttes ei ole see teab mis tulus ettevõtmine, aga vähemalt on põhjust jalutama minna.

Täna on Hannal ühes ameerika stiilis baaris proovipäev, Marju töötas seal varem ning tänu temale Hanna sinna vestlusele saigi.

Nädalavahetused on olnud rahulikud, oleme käinud discgolfi mängimas, shoppamas ning grilli töös hoidnud. Sotsiaalne elu, mis Eestis meil väga kirev oli on siin väga rahulikke tuure võtnud, nii et kui tagasi tuleme siis hoidke alt ;)

Perthi tulles olid ilmad soojad

Perthi kodu

Vannituba, kahe duššiga

Köök

elutuba/köök

üks osapooltest

ja teine. Käisime linnas toidukohti uudistamas

maja väljast, kella poole seitsme ajal õhtul

Köök 5:50 hommikul, Martin võtab süüa kaasa

ja läheb tööle. Neid blokke tõstma.

päevas saab tõstetud paar tonni keskmiselt

puhkame ka vahel töökaaslastega

ja jätkame

vahel uurime kuidas uut elamurajooni ehitatakse

ja ka lähemalt

õhtu lõpuks oleme rahul

olgugi, et püksid on mehest vahel nõrgemad.

Hanna õppib voltimist

tuleb välja küll

ise ka rahul. Ps, pilt Hanna uuest vormist.

Grilli töötab meil vuhinal. Pildil magus kartul

neljapäeviti tellime pizzat

ja siis jälle grillime.

kasvõi "purksi"

 jätkub peagi...

 

Tagasi minevikku ja otse edasi!

28.märts on juba pikemalt selja taga ja nagu blogi statistikast aru on saada siis on huvi,  millega hetkel tegeleme. Oleme olnud nädala Perthis ja käivad tööotsingud, eks enamus huvitub sellest, kuidas siin tööotsing ja eluolu käib, aga enne veel võtame piltide ja mõtetega kokku 5 nädalase reisiaja.

Viimati kirjutasime kui olime veel Malaisias ja peab ütlema, et just Malaisia oli kõige suurem üllataja ja tõdesime ka ideed, et pole midagi mõnusamat kui reisida vähese planeeringuga, mis tähendab seda, et tuleks pikemalt reisida, valida sihtriik ja siis seal olles, uurida inimestelt, kuhu võiks minna ja mida teha, sest Bali näiteks jäi igavaks, kuna kõik oligi nii nagu ette planeerisime (tegime palju eeltööd).

Ok, reisi teise poole olime nädala Malaisias, Vietnamis ja paar päeva Singapuris. Ütleme nii, et reisil olles sai kõige rohkem rõhku pandud erinevatele põnevatele toitudele, millest võiks top 20 vabalt kokku panna. Alustades Nasi Lemakiga, lõpetades Pun Chade ja muude põnevustega.

Viimati kirjutasime olime Malaisias, sealt edasi läksime Tai piiri äärde,
Langkawi saarele, mis on tax-free saar ja pidavat sarnanema Hawaiga.

Saarele tegime rolleriga ringi peale, umbes 70 km tuli.

Kotkas ja Hanna

Elukohaks leidsime seljakotimeeste hosteli. Üldjoontes sellel
saarel ei olnud palju valgeid turiste, samas oli palju moslemeid,
mis oli põnev ja teistmoodi.

Gondliga käisime vaadet nautimas.

Kuigi ka madalamalt oli loodus inspireeriv

Õhtuti käisime reggae baaris ja proovisime kohalikke pille.
Hetkel proovib Martin rütmi tekitada plasttorudega

Malaisia supike, Tai mõjutustega

Tuulest viidud, samas ise igati rahul

Käisime ka paadireisil kolme väiksema saare peal, sealkandis.

kus sai ka ujuda.

Õhtuti tegime väikse dringi ja puhkasime.

Edasi põrutasime Vietnami

Kus hakkasime kohe kohalikke sööke manustadama.
Antud roog on Pun Cha ehk segad ise kokku, riisinuudlid,
liha ja melissi/piparmündi ja kõik selle
paned kokku puljongiga kaussi (hetkel ootame puljongi)

Elektrijuhtmed pakkusid samuti pinget, et kuidas
ikka kõigil seal elekter on?

Rahulikum tänav.

Vietnamis võõrustas meid Janno (Martini endine töökaaslane).
Antud pildil oleme kohalikus baaris, kus käimas "happy hour",
õlu oli terve tund tasuta (kamba peale saime 8 õlut)

Hiljem kui olime "lõbusas" tujus siis Martin otsustas ise
kohalikus toidukohas ettekandja eest tellimuse täita,
sest tundus, et suheldes jääb kõht tühjaks.

Seiklesime iga päev linnas ringi. Pildil mängivad kohalikud
onud pargis kaarte.

Mõned onud teevad ka tööd tänaval.

Maiustasime vahel.

Siin teeb tädi, riisipaberi sisse magusrooga, mis
sisaldab riivitud kookost ja seesamiseemneid ja viilu suhkurooga.

Hommik algas alati kohviga (pildil ka tee), Kohvi teevad
nad kondentspiimaga ja see on magus kraam, Hanna võttis enamasti külma kohvi
(pildil vasakul). Hetk ise jäädvustatud Lenini pargis.

Kohtasime Kalapoe müüjat.

Lõunasööki tehti kuumadel sütel, milleks oli oma tehnika.

Uudistasime, mis toimub agulis

ja jõudsime põnevate kohtadeni.

Peale mõnda päeva läksime liinibussiga Ninh Binhi grüünesse.

Käimas paadimatk, kus juht sõuab lausa jalgadega.

Kommentaarid on liigsed

Reisi kõige kaunim koht, tagantjärele mõeldes.

Rentisime rattad ja uurisime ümbrust

Riispõllud vaheldusid mägedega

Tegime ühe korralikuma peo, kus juhuslikult kõrvallauas olnud sakslased
kampa kutsusime ja mõned riisiviinad ära mekkisime. Täiesti juhuslikult
kohtasime neid hiljem Hanois ja küsisid meilt vaid "Kuidas nad koju said?"
Eks müstikat peab ka lugudesse jääma.

Peale pidu on endiselt mõni illusioonis, et ta on prints ja leidnud
valge hobuse. Igatahes läksime rahulikult ratastega mägitemplisse.

Kus sõnatuna istusime ja ei teinud mitte midagi.

Vahepeal pöörasime ennast ka ringi.

Kõike seda jaburat, mis Vietnamis toimus on raske siin kirjeltada,
näiteks sõitsime Hanoisse tagasi "ööbussis" ja kuna seal läheb bussi niipalju
inimesi, kui mahub siis pressiti meid vahekäiku, mis kasvatas meil kindlasti iseloomu.

Peale ringreisi viis tee tagasi Hanoisse, kus sai söödud Cha Ca-t,
mis on värske kala, tilli ja värske sibulaga.

Hanna avastas salajase kohviku, kus serveeriti populaarset "muna kohvi".
Tegu siis kondentspiima ja munavalge vahuga. Munavalget kasutati seal
ajal kui oli piimadefitsiit. Kohvi maitseb nagu magustpoit, väga hõrk.

päevane chillimispaik

Ühel õhtul 5 nädala jooksul sätisime ennast ja
käisime buffet õhtusöögil, kus maiustasime
erinevate karpide, sushi ja muuda põnevustega.

Martini vaimusünnitis

Juba pilte sorteerida on tükk tegu, seega nüüd kiire lõppmäng,
viimase sihtpunktina olime 4 päeva Singapuris. Jäädvustus Little India linnajaos.

Kus sõime juba mitmendat korda reisi jooksul banaanilehelt rooga.
Selja taga sõber, kes vaatas, kuidas me sõime.

Singapur oli segu multikultuurist, pilvelõhkujatest ja sarnane
Hong Kongi ja Kuala Lumpuriga.

Passisime ka pargis ja mängisime kaarte

ja viimasel õhtul sättisime end ja nautisime puhkuse lõppu.

Nüüd oleme tagasi Perthis.

Tõsi, oleme tagasi Perthis ja otsime tööd, Martinil on varint kas aeda või torusid panema hakata ja Hanna otsib aktiivselt võimalusi. Näiteks cv-d on saadetud lähedalolevasse pagaripoekesse, spa-keskusesse ja KFC-sse, ehk uus nädal peaks mõlemale väljakutseid tooma. Siinmail hakkavad õhtud külmemaks minema (õhtuti vaid 15 kraadi), samas on hea meel, et Eestis hakkavad ilmad mõnusaks minema ja eks me igatseme Eesti elu endiselt ja siimaale väga pikaks ei jää, sest igatseme teid kallid sõbrad, vanemad ja kõik, kes meile kaasa elavad, varsti juba kohtume! :)

Eile loojus päike meil siin niimoodi, kell oli 18:06