Elu campervanis

Nii naljakas kui see ka ei ole siis me küll ei käi tööl ja kohustusi pole, aga tunduks nagu aega blogi kirjutada on veel vähem. Nimelt rutiinset elu elades, tööl ja trennis käies leidub iga päev hetk, mil saaks enda tegemistest kirjutada. Eile sai elust Van´is mööda kuu aega, selle sisse on jäänud ikka kirjeldamatult emotsioone, kuna iga hommik ärkad uues kohas ja kui meenutada, kus oleme käinud siis on ilma piltide või kaardita päris raske seda tabada. Kirjutan seda hetkel Sydney Manly rannapiirkonna juurest, kus oleme nädalavahetuseks tulnud külla sõbra Merksi juurde. Merks on Austraalias elanud üle nelja aasta, talle meeldib siin ja ütles, et raske oleks otsustada, kas tahaks elada Eestis või Austraalias.

Viimane blogipostitus oli kui olime sõitnud umbes 3000 km, nüüd on see number 6600 ja kasvab. Kui alustasime Western Austraaliast oma reisi siis eile jõudsime juba neljandasse osariiki.
Põgusalt eelnevatest:

Western Australia: metsik loodus, maastik enamasti kuiv, väga kõrged puud, kauge silmapiir ja väga hõredalt asustatud. Võisime sõita sada kilomeetrit kohtamata ainsat hingelist. Enamasti kuulasime sõidu ajal muusikat ja chillisime pigem 80-85km/h. Westerni ja South Australia vahel oli 1000 km "tühi ala", nimelt kuiv, lame, ja pikkade sirgetega tühjus. Seal sõitsid suured järelkärudega veokid, mis olid kolm korda suuremad kui meie oleme harjunud nägema. Algaselt tundus, sõitseal väsitav ja tüütu, aga tegelikult jäi meelde kui midagi veidi müstilist, silmapiir virvendas alati ees ja läbisime näiteks Austraalia pikima täiestisirge teelõigu (144 km).

Peale tühjust läks asi põnevaks, sõitsime mööda rannikut, ookean silmapiiril terendamas. Võimas on teha peatus ja 50m kõrguselt kaljunukilt metsikut ookeani vaadata, kus on vaid tumesinine silmapiir ja mitme-mitme tuhandekilomeetri pärast algab Antarktika. Väga võimas. Lisaks nägime selles osariigis esimest korda elus vaalasid. Sõime mereande (sinimerekarpe ja austreid) ja tegime ka oma piiratud vahenditega kergelt grillitud austreid.
Loomadest. Austraalia on kentsakas maa siin elab palju loomi, mida ei ole ei kusagil maailmas. Meie oleme kohtunud lühikeste hallida, pikkade pruunide, paksude oranzide kängurudega, teele on eksinud Dingo, jalutuskäikudel oleme kohtunud eritabaste pikkade peenikeste nokkadega haigrut meenutavate graatsiliste lindudega, ära on ehmatanud pooleteisemeetrine pelikan ja loetlematu arv madusid (kes õnneks on meist rohkem ehmatanud). Ka kilpkonn, merilõvi, vombat, koaala, emud ja sisalikud on meie sõbrad ja kirjud papagoid ja kakaduud on igapäevane nähtus.
Loodus on siin tõesti eriline ja ka meie igapäevased toimetused on sellest mõjutada saanud, enamasti üritame peale hommikukohvi ja kehakinnitust paaritunnise matka teha.

Linnaelu. Eelmine nädalavahetus käisime Melbournes külas oma endisel koolikaaslasel Kosal, kes meid oma elukaaslase Lauriga mõnusalt võõrustasid. Ütleme kohe alguses, et kui oled nädalaid kuskil perifeerias ringi uudistanud siis on linnaeluga tutvumine üsna kentsakas. Oleme mõlemad Hannaga linnalapsed, oleme reisinud enamasti just suurlinnades. New York, Pariis, Milaano, Hong Kong, Barcelona, London on kõik läbikapatud siis sel korral peab ütlema, et rahvamassid, liiklus ja kiire tempo meid nõnda käima ei tõmmanud. Samas oli mõnus kellegi teise poolt valmistatud kohvi juua ja põnevat sumisevat rahvamassi näha. Ja muidugi pea, et üle 10 kuu sai korralikult tantsu vihutud.
Muidu Melbourne linnana on üsna ei midagi ütlev. Oragniseeritud kesklinn, linna läbib jõgi, mille ääres on kihvt jalutada. Samuti käib kaasa nagu iga suurlinnaga hiinalinn, itaalia linnaosa ja boheemide linnaosa.

nüüd aga tsekkige pilte ja järgmises postitused uurime Victoria ja New South Wales osariiki, kolame Sydneys ja tsekkime linnaelu, seniks kohtumiseni.

kaardilugeja aktsioonis

peatus kusagil lõuna-Austraalia väikeses linnas

pärastlõunane aeg iseendale

hommikused matkad

maastik vahetub nagu ilm sügiseses Eestis

vahel külastame kohaliku külaturgu. 3kg greipe 3 euri ja kolm eriti suur avokaadot 4 euri

mõni päev ei tee väga palju midagi

õhtud on väga lummavad

kodu on iga päev erinevas kohas. Puu päästab kõva tuule eest

obelisk, va kaunitar

turistid oleme ka kui tahame

ja kui ei taha siis ei ole

veinipiirkonnas sai ka kleidi selga tõmmatud

sõpradega Melbourni uudistamas

ja üks toidupilt, sest sööma ju peab. Tasuta grilli ääres juurikate ja lihapallide kõhutäis



ja nagu videolt näha võib siis saab ikka kino ka tihtilugu, eks ise peab tegema.
Asukohaks väike kalju "Pyramid Rock"

Vanlife nädal I

Raske on kusagilt alustada. Nädal on möödas meie campervani (matkabussi) seikluse algusest ja toimunud on palju. Oleme sõitnud 3000 km ja jõudnud Western Australia (Lääne-austraalia) piirkonnast Southern Austraaliasse (lõuna-austraalia). Valgust näitab meil pimedas taskulamp ja kahe AAA patareiga lambid siis on selge, et oleme pigem päikeseinimesed, mis tähendab, et meie päeva režiim algab päiksetõusuga (5.30 umbes) ja lõppeb poole kaheksa kandis õhtupoolikul. See on üsna uskumatu meiesuguste ööinimestes poolt, aga kuna elame loodusega ühes rütmis siis on see meile siin loomulik. Möödunud nädalal nägime kõiki päiksetõuse ja loojanguid. Päevarütm on enamasti selline: Ärkame, teeme kohvi ja wrapi maapähklivõiga, sõidame 200km, teeme peatuse pentsukas-tangime, sõidame veel 200km ja vahepeal teeme pause, et pilti teha ja loodust nautida. Siis otsime ööbimiskoha ja teeme õhtusööki. 2 päeva olime uskumatult vinges rannas, kus käisime pikkadel jalutuskäikudel, paljalt ujumas ja grillisime lõkkel vahukomme. Intsidentidest: Hanna murdis karamellikommi süües hambast tüki ja käisime suvituslinnas Esperance hambaarsti juures, saime aja järgmiseks päevaks ja ööbisime suvalise parklas. Hammas on nüüd korras ja hanna karamelli enam ei hammusta. Teine suurem katsumus oli olukord, kus otsustasime "lõigata" maanteed, ehk siis 400km asfaltraja asemel otsustasime võtta ette 180km kruusatee. Algus oli igati hästi, esimesed 100km läksid libedalt, kuid siis jäime kinni mutta. Üsna õudne olukord, kuna see on tundmatu tee, eikusagil. Kaevasime, nii, et põlveni pori sees. oma tund aega, kui meie õnneks tuli vastu üks auto, kes meid porist välja tõmbas. Noored austraallased aitasid meid rõõmuga ja peale kahte õlut, mis neile andsime olid lausa õnnelikud, et said aidata. Edasi läks tee karmiks. Kruusateest sai trepp, mida mööda, meie armas, kuid vapper van´ mööda seilas. Lõpuks saime katsumusest läbi, kuid 180km võttis aega 6h!, keskmise kiiruse võite ise arvutada ja üritada, selle tempoga Tallinn-Tartut sõita (asfaldil). Muidu on loodus Võimas ja ootame uut nädalat. Sellest juba peagi!

Eesti tüdrukud (Kaidi ja Triinu) saatsid meid lõbusalt teele

Esimene hommikusöök

maja ookeani ääres

üks õhtusöökidest

patseerimas hommikul enne viite

päeval saab ringi kolada ja näiteks raamatut lugeda

käisime vaalasid vaatamas

paki-kokku-paki-lahti, nii ta käib

iga päev viib uute kohta

ja iga nurgatagune võib üllatada

suvi hakkab lähenema.

Taaskord on mõned tööpäevad ja teadmatus möödunud. Esmaspäeval saime teada, et uus mootor mis saadeti on vale suurusega ja terve päev käis lammutuskoja ja mehaanikuga jagelemine ja lahenduse otsimine. Mehaanik ei usukunud, et teistsugune mootor sissemahub ja otsustasime, et ta ta proovib. Ehk siis kui mootor mahub teeb ta selle korda ja saame nädalavahetusel liikuma ja kui mitte, müüme van´i maha ja lähme kohe kuskile aasiasse. Täna kolmapäeval helistasin mehaanikule ja mees lasi mobiilist mulle meie uue mootori häält kuulda ja ütles "Martin, ill get this ready for friday" (Martin, reedeks saab bussi liikuma), ei uskunud ise ka ausalt, kuna ootamisega oleme oma ootusärevuse maha rahustanud. Ei hakka midagi ära sõnama, aga uuel nädalal saab kuulda rännuliste elust loodetavasti. Seniks hoidke pead püsti ja ilusat päeva jätku.

õunagängsterid

hommikuse esimese pausi eine

pärastlõunane paus ja sõber koer Taz

Van läheb remondikasse

kaunis neljapäevane päikseloojang

Nonii, nonii, esialgne muudetud plaan oli sel nädalal farmist rändama hakata, kuid tuleb välja, et nii lihtsalt me ei pääse. Nimelt helistas täna mehaanik Mark ja ütles, et meie uuel kasutatud mootoril ei ole rõhku mootoris ja vaja kas uut mootorit või juppe, et ta saaks seda korda teha. Ehk siis homme helistan lammutusfirmasse, kus mootor sai tellitud ja kuna garantii pidavat 3 kuud olema siis selle raames vaja, et nad saadaks vajalikud osad või maksaks paranduse kinni. Loodame, et sellega läheb kergelt, kuna Austraalias enamasti on klient kuningas. Näiteks ükskord oli jäätis ülessulanud, viisime kaks korda tagasi, vabandati ette ja taha ja lubati valida asemele uus, eks näis kas mootoriga sama libedalt läheb. Kuna Van´i kokkujooksimine tõmbas motivatsiooni korralikult maha siis sel korral olime juba karastanud ennast mõttega, et kõike võib juhtuda. Eks ta ole koomiline, et oleme tagasi farmis, kus kõvasti pingutatud ja rügatud ja kuhu me arvasime, et tagasi ei tule. Juhul kui buss korda ei saa siis raha, mis sinna alla sai pandud on võrdeline umbes kahe kuu palgaga mõelmal. Samas asi, mida oleme aasta jooksul õppinud on, et raha on kõigest vahend ja kui seda on vähem kui planeeritud siis tuleb lihtsalt planid ümber teha. Viimane nädal oli ka selles mõttes teistsugune, et oleme iseseisvad ja enamasti ei sõltu, kellestki või millestki, auto puudumisel on ka toidupoeskäik lähimasse linna piiratud, saame seda korra nädalas. Viimase nädala menüü oli makaronid juustuga, riis ketšupiga, tatar hapukoorega ja üks omlett. Kõht tühjaks ei jäänud ja täna peale eilset poeskäiku oleme ennast kaks korda juba ülesöönud (kodune burger lõunaks ja juurvilja ahjuroog õhtul). Tööpäeval kuulame enamasti ööülikooli loenguid ja tantsumussi ja õhtul vaatame 50-70ndate filmiklassikat, nii, et käib töö ja kultuur käsikäes. Ostsime ka kojutuleku lennupiletid ära, Bangokist lendame 5.ndal detsembril välja ja samal õhtul kell 17.00 peaksime lennujaamas olema. Kuna aega selleni on siis oleme ka ise põnevil, mida ettevõtame. Oleme õppinud, et kõige põnevamad reisid on ilma suurema planeerimiseta ja pikaajalised. Võimalik, et lähme peale Austraaliat filipiinidele, oleme vabatahtlikeks inglisekeele õpetajateks Kambodžas ja ronime mõne Malaisia mäe otsa või siis ei tee, midagi ja õpime Balil surfamist, kes teab. Uus nädal toob ma usun juba selgust. Rõõmsat päeva jätku!

Oh nooo! Tsssšššhhhh!

Masinal kui ka meil tõmbas silme eest mustaks

nja

ootasime, ehk tuleb mõni mõte

sest pikalt ei olnud lahendust

No nii, olime täpselt kaks päeva teel olnud ja veetnud nädalavahetuse enda tuttavate juures Manjimupis (farm, kus algselt töötasime). Panime Van´ile tuurid sisse ja hakkasime pühapäeval sõitma. Juba esimestel tõusudel tundus buss kuidagi jõuetu olema, aga kuna olin terve eelmise päeva Eero uue Škodaga ringi sõitnud siis ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Ehmatus oli aga suur kui kakskümmendkilomeetrit hiljem hakkas istmete alt halli tossu tulema (mootor on istmete all), peatasime masina kinni, ootasime kuni see mahajahtub ja tsekkisime kõiki vedelikke ja nii kurb kui see ka pole jooksis meil mootor kokku ning nii vesi kui radiaatorivedelik olid jõudnud mootorisse. Ütleme, nii et olime täiesti nõutud, kuna Van´i ostes olid kõik näitajad paigas ja ka eelmine nädal ei olnud probleeme. Suure tõenäosusega oli meie buss müügiks ehitatud ja pikemale sõidule vastu ei pidanud. Kõik naljakam oli kogu asja juures see, et oleks me olnud kusiganes Austraalias ei oleks me abi saanud, aga juhuslikult juhtus kogu intsident 10 minuti kaugusel meie eelmise ülemuse majast, kellega saime hästi läbi ja mees tuli appi ja saime bussi viia farmi, kus töötasime. Nutsime ja naersime kui farmi tagasi jõudsime, sest ei uskunud ausalt, et me sinna eal lähme. Järgnevad kaks päeva oli emotsioon ja motivatsioon täiesti all, mõtlesime, et mis seal ikka, tuleb buss lammutusse viia ja asjad ära anda ja lennupilet kuskile aasiasse võtta. Uurisime kohalikest töökodadest, et äkki on võimalik leida uus mootor, kui paraku öeldi, et ei ole saadaval 26 a. vanust mootorit ja uue ehitamine läheks meie eelarvest kordades välja. Viimasest mõistusest proovisime veel helistada lähilinnade autosurnuaedadesse ja ootamatult on mootor, mida vajame 150 km kaugusel. Ehk siis seis on hetkel selline, et jääme farmi tööle nädalaks, tellime mootori ära ja loodame, et kõik klapib ja saame Van´i ja maanteseikleja elu elada rohkem kui kaks päeva. Kuulmise

Läks lahti!

Meie päev näeb enamasti selline välja

Esimene öö uues "kodus"

kodu

lõunapaus

ja üks sõidupaus

Seiklus hakkas pihta. Suutsime neljapäeva hommikul maha müüa oma teise auto, Ford Falconi ja Van (buss) sai ääreni asju täis. Jätsime majakaaslasega hüvasti (eelmine õhtu tegime sõpradega Hanna viimases töökohas mõned õlled ja burgerid). Tankisime Vani ja kaks bensiinikanistrit täis ja sõit läks lahti. Ööbimiskohtade leidmiseks kasutama siin tuntud raamatu "Camps 7" kus on kirjas kõik tasuta ja tasulised ööbimispaigad. Enamjaolt on need puhkealad, kus paar lauda. Tasulistes saab käia dušši all ja elektrit ja barbeque´d kasutada. Käisime Bunbury nimelises linnas, kus kaltsukast saime enda valdusesse lilledega kohvi tassi (Martinile), kalastusraamatu (siin on nõnda palju ohtlike kalu, et peab teadma, mida puutuda tohib) ja sinise nokk-mütsi, millel ilutseb "Ford" automargi logo, ehk siis bussijuhil on bussijuhi müts ka olemas. Esimese öö veetsime suht-suvalise metsatuka puhkealas, kus meie üllatuseks juba 5 bussi/vagunelamut juba pesitses. Öösel sadas kõvasti, kuid meie rõõmuks oli Van´is mõnus ja soe. Tülitsesime esimest korda, kuna hanna tahtis pastat keetma hakata, aga Martin oli kõhu krõpsust täis söönud ja ei viitsinud liigutada. Loomulikult kõik lahenes. Nüüd oleme külas Manjimupis farmis, kus algselt töötasime, Hanna valmistab Eesti tüdrukutega, kes siin töötavad kartulisalatit ja kohekohe alustame šaslõki grillimist, mille Eero Perthist tõi.

Suvi ja talv

Tsau sõbrad! Usun, et naudite suve parimaid hetki. Meil siin allpool on talv vaikselt möödumas ja hakkab minema soojemaks, ehk siis hommikuti ei ole vaja enam midagi soojemat selga panna. Ei ole oma toimetamistest pikalt kirjutanud, kunas elu on olnud üsna rutiinne, Hanna koristab päeval endiselt vanakeste kodusid ja õhtuti hoiab Ameerika burgerirestorani kliente rõõmsana restos Varsity. Olen mitu korda seal ka ise käinud ja tegemist mõnusa kohaga, kus palju üliõpilasi.

Kirjutan, kuna meie seiklustes hakkab uus ja kõige oodatum etapp lähenema, nimelt otsustasime, töötame Perthis veel kolm nädalat ja seejärel ei ole vaja sel aastal enam tööd teha, kuna raha on kõrvale pandud ja soetasime endale elu esimese kinnisvara, kui nii saab öelda. Ostsime 1988 aasta Ford Econovan bussi, milles sees voodi ja millega plaan Austraalias 8000 km läbida. Oleme väga põnevil, marsruut hakkab Perthist ja viib lõuna kallastpidi Adelaidi, Melbourne, Canberrasse, Sydneysse kuni Brisbane´ne välja kui nimetada suuremaid sihtkohti. Plaanime seda kõike teha nagu kaks hipit ikka, ilma erilise ajaplaanita, seal kus meeldib seal peatume kaua hing ihaldab. See-eest varustust planeerime hoolikalt, et oleks ikka mõnus, vaja lahendada pesemis, söögitegemise ja masina tehnilised lahendused. Kuid sellest kõigest juba lähinädalatel.

Viimased kuud on läinud töötähe all. Siinkohal tutvustab Martin enda töötegemisi, töökultuuri ja töökaaslasi. Firma JSB Fencing on umbes viieteistpealine aedade paigaldus ja töömasinate rendi asutus, kus Martin on hetkel ainus välismaalane, kui 3 uusemeremaa meest välja arvata, kuigi nemad on elanud siinmail pikalt. Tööl on kõik sõbralikud ja väga abivalmid, ning kui midagi kuskil viltu läheb siis ei tehta sellest numbrit, haruharva läheb keegi endast välja. Omalaadi kogemuseks on kindalsti Lääne-Austraalia kahe suurema ehitusplatsil töötamine, üks neist on Perthi ehitatav 600 miljoni dollarine luksushotel Crown ja teiseks Perthi linnaläbiva jõe ääerde ehitatav pilvelõhkuja kompleks Elizabeth quay koos jõele ehitatava tehissaarega, kuhu peale tuleb park. Lisaks kohalik bussijaama ehitus, kus mitu nädalat erinevaid töid olen teostanud näiteks paigaldanud liiklusmärke, teetõkkeid, aedud bussideümber, koristanud, kaevanud. Suurtel ehitusplatsidel on üsna karm kord, süüakse kindalst ruumis, platsil võib kõndida kindlaid märgistatud teeradasid ja kuna ohutus on siin isegi vahel liialt petantselt jälgitud siis ilma töökinnasteta, kaitseprillide, kiivri, pikkadekäisetega neoonsärgi ja metallninadega saapastega ei lasta kuskile. Lisaks näiteks peab teinekord ootama tund aega, et saada ametlik luba 5 augu kaevamiseks.

Töökaaslastest. Töö käib enamasti paaris, olen vist kõikidega koos töötanud. Täna kaevasime näiteks 51-aastase Mark´iga (kelle leedulasest isa põgenes II maailmasõja ajal Austraaliasse) 1,2m auke, et üles seada kahepoolemeetriste puuprusside aiaposte. Mark on pärit Perthist, on surfanud palju, tegi kunagi palju kanepit ja nüüd tahab minna Austraalia ringreisile, sest  tuleb välja on kodumaad näinud vähem kui näiteks meie Hannaga. Saan hästi läbi noorte kuttidega, 24.ne Joel on väga sõbralik endine sõjaväelane, kes on abielus ja kasvatab 4 aastast tütart, lisaks tahab ta oma elu jooksul restuareeida vana autot, ehitada maja koosveinikeldriga ja valmistada mootoratas ja mootorpaat nullist. Joelile meeldib teha "mehiseid" nalju ja fännab ajalugu. Heledapäine Dante on sürr tüüp, nimelt kaalus ta keskkoolis 160 kilo ja on tänaseks pool oma kaalust kaotanud, ta vahetas oma nime, mis enne koosnes 4 erinevast eesnimest Dante Rivera vastu, kuna sõpradele olevat see nimi meeldinud. Talle meeldib vaadata X-Filesi seriaali ja on hästi heasüdamlik. Viimasena tutvustan teile täna töökaaslast Pete´, kes on üks paras frukt, nimelt on ta vaid 22, kuid JSB firmas töötanud 5 aastat, ta teeb tööd väga hästi ja on iseloomult emotsionaalne, tal on põserõngas (jah, kuulsite õigesti), mis on siis sätendav kivike põsesarna peal, loomulikult meeldib talle särada ja kuna ta on üsna ettearvamatu, vahel näiteks üritab töökaaslastega flirtida ja näitab oma pruudist telefonis alastipilte. Tahab osaleda Austraalia Suprestaarisaates ja oskab hästi tantsida.

Tänaseks sidelõpp-kuulmiseni sõbrad ja nautige suve!

hommikune Perth, päiksetõusul

mehed valavad äärekivisid

poodi minnes jäetakse kiiver varna

lõunapaus

Joel suhtleb tööl võõrastega

Mark´iga võtame katkist võrkaeda maha ja paigaldame uue

Pargis sai maasisse rammitud 436 posti (mina tegin pooled) 2,4 km pikkune aed.

WCs kindad ja prille kandma ei pea

nädalavahetusel käime ikka ookeaniääres

Hanna käis töökaaslastega stiilipeol, mjäu

külastage meid varsti jälle, hakkab actionit saama!