Vanuatu ja Vaikse Ookeani saared.

Peale Austraaliat oli meil veel kuu aega seigelda. Esimeseks sihtpaigaks sai tänu odavatele lennupiletite ja Vikerraadio reisisaate "Kuula rändajat" infole Vaikse Ookeani saarteriik Vanuatu, kus lendasime 18-kohalise lennukiga nädalaks Tanna saarele. Võib öelda, et meie mõlema jaoks on tegu kõige eksootilisema paigaga kus eales käinud. Jõudsime lennujaama, mis nägi välja suuruselt kui Elva kaubamaja. Meile tuli hotellipidaja vastu vana mikrobussiga ning sõit sai alata. Tanna saarel ei ole veel ühtegi asfaltteed ja ega õietigi teid üldse ei ole. Üks tee läheb saare ümbert ja teine keskelt läbi. Ümbermõõt saarel umbes 70km. Meie ööbimiskoht oli armas, kaks bungalot, mille juurde viisid kohalikest taimedest alleed, tervituseks saime värske banaani ja kookose mahlakokteili ning tegime tutvust perenaise Lizziga. Sellele saarele pole läänekultuur veel õnneks jõudnud, kuigi eks see tuleb jõudsalt peale, sissetoodud toitained nagu riis, suhkur, kiirnuudlid, küpsised rikuvad vaikselt keskkonda, mis on ise muidu toiminud aasta sadu. Tanna saare pinnas on väga külluslik, siin vohavad puuviljad mangopuud, banaanid, kookos, papaia, jamps, kumara on vaid mõned näited. Kui Austraalias ja Euroopas on mango kallis puuvili siis siin on kõik kohad mangosid täis. Teisel päeval käisime kohalikul turul, kus ostsime 6 mangot (100vatut - kohalik raha võrdeline 1 dollariga), suure kobara banaane 100 vatut ja 500 vatu eest uimaseks tegevat Kava juurt, millest kohalikud vedelikku teevad ja õhtuti joovad. Saarel asub maailma üks lihtsamini juurdepääsetavaid vulkaane. Sõit sinna toimus moodsa neljaveolise Toyota maasturiga ja teekond oli põnev. Vulkaanini viis kitsas tee, mis käis üles ja alla ja oli kohati nii kitsas, et imestasime kuidas küll juht külma närviga kõigest läbi läheb. Teel nägime saare sisemust, väikseid bambuslehtedest külasid, kus uudistavad rõõmsad näod meile igalpool vastu lehvitasid. Vulkaan ise oli midagi vapustavat, enne vulkaani laiusid mustad tuhaväljad ja järjest lähenev suitsev mägi. Sõitsime üsna jalamile välja ja sealt 10 minutiline jalutuskäik viis kraatri servale. Sünge kuidas laavat pritsis kraatri sisemusest, kõik tossas ja mürtsus, igati aukartustavaldav kogemus. Sõidualgus oli selline, et meie ja kõrval bungalo elanikud Charlie ja Jeremy istusime autosse sisse ja kuna meie maksime kinni sõidu siis kasti ronis oma 8 kohalikku. Eks bensiin ole sellel saarel kallis 1gallon (4 liitrit) maksab 10 dollarit. Raha asjus on tannalased üsna imelikud, kuna neil saarel ei ole üldjoontes raha vaja läinud ja see on pigem viimaste aastate muutus siis on meie ööbimise omanik, toitudele pannud hinnad, mis on siin kallites kuurortites. Lihapraad 10, kana 12 ja kalaeine 15 dollarid. Austraalia ja Euroopa mõttes on need muidugi mõistlikud, aga siin olles ei saa lihtsalt võrrelda seda kohta. Kohalikult turul saab samad eined 200 vatuga (2 dollarit). Perenaine väga õnnelik ei ole kui me toitu siit ei võta, sest meile tundub, et ta on oma peas igapäev juba kuldsed mündid kokku, et valge inimene tuleb ja võtab kindlasti lõuna ja õhtusöögi. Me ei lase sellest ennast häirida kuigi iga päev ja õhtu lõppeb küsimustega "mis kell te lõunat sööte" või "mis te homme teha tahate?" ja kui vastame, et me lähme saare peale kõndima siis tuleb ikka korralik turtsatus ja kulm läheb kortsu. Eks kohalikud ole väga naturaalse eluga harjunud, näiteks oli siin enne riisi ja suhkru sissetulekut saare keskmine eluiga 80-100 aastat, kui hetkel on see vaid 30-40 aaasta külades. Suur probleem on diabeet ja eks kujutate ette, et kui laps saab magusat pulgakommi süüa siis magusad mangod ja banaanid on täiesti mõtetud. Eks endal ole ka raske tunne kui mõelda, mis neil inimestel siin on olemas - soe kliima, rikas pinnas, lähedased, traditsioonid. Põhimõtteliselt kõik ongi olemas ja ega muidu ei nimetata Vanuatulasi maailmna õnnelikumaks rahvuseks. Matvere ja Tätte nimetasid Vanuatud oma maailmarännaku kõige erilisemaks kohaks, öeldes, et siin elavad justkui "haldjainimesed", ehk siis kõik kes sulle vastu kõnnivad naeratavad kogu südamest ja tervitavad. Kihvt kogemus! Peale Vanuatut lendasime edasi Fijile, millest tuleb juttu juba õige pea, olge tervitatud!

Lennujaama fuajees

Tanna saare turul. Ostsime sealt Kava juurerondi, mille juurikast "uimastavat"
saare kõige tähtsamat jooki "kaavat" tehti. Mõju tõesti lõõgastavalt.

kohalike kalapüügilaevad. Elu on väga lihtne

vägijook kava sai valmis. Paremal prantsalane Jeremy,
kellega tuttavaks saime (taamal tema girlfriend Charlie). Toredad sellid.

Kohalik saiapood.

Õnnelik värske saia omanik. Meeletult hea sai oli.
Poes rebiti sulle jupp suurest saiast

Meie bungalo juurest tehti lihtsaid ja maitsvaid roogasid.

Külastasime ka küla, kus elati vanade kommete kohaselt.
Naine riivib hetkel manioki juurikat, oleme tema köögis.

sai kohalikele joonistatud maailmakaart maha ja näidatud, kus meie elame.
Kõik olid sellest üsna elevil, hiljem sai kättpidi kõiki sõbralikult tervitatud

Ühes teises poes müüdi ka sooja saia.

Vanuatu pealinnas